Kui puudelt potsatavad esimesed ploomid ja hommikud panevad jahedusest õlgu võbistama, siis on suvi läbi ja lastel on käes aeg koolitee jalge alla võtta, pedagoogidel tuleb õppematerjalid välja otsida ja vanematel kooliks vajalike vahendite ja riiete ostmine lõpetada. Nii on see ajast aega olnud ning alati on selles midagi uut ja kordumatut. Kordumatut lapsele, kes astub esimest korda üle kooliläve, leides eest uue, huvitava ja vahel ka karmima maailma, kordumatu emale-isale, kes saadavad oma lapse esimesse klassi lootusega, et tütrel või pojal sujub õppimine ladusalt ja häireteta ning koolis on lapsel turvaline ja hea olla, ning kordumatu pedagoogile, kes alustab noore inimese kujundamist ja tuleviku vormimist. Olen seda tunnet ise kolmel korral läbi elanud, saates oma poegi esimesse klassi, ja tean, kuidas mõjuvad ja millise jälje jätavad lapsele, vanemale ja pedagoogile esimese kohtumise muljed, tunded, emotsioonid ja kogemused.
Tänavu heliseb Võrumaal koolikell 6648 noorele põhi- või gümnaasiumiharidust omandavale inimesele, neist 440 lapsele esimest korda. Esimesse klassi minejaid on 20 last rohkem kui eelmisel aastal. Samas alustab Võru Vene gümnaasiumi 1. klassis õppetööd vaid neli õpilast (eelmisel aastal üheksa). Kas siin on tegemist vene peredest põlvnevate laste vähesusega või panevad vene perekonnad oma lapsed eestikeelsesse kooli, pole teada ja seda pole ka analüüsitud.
Võib öelda, et Võrumaal on hästi läinud, ühtegi kooli laste vähesuse tõttu ei suleta ning iga laps saab õppetööd jätkata oma kodukoolis. Sellest aastast on ühise juhtimise all Meremäe ja Obinitsa põhikool ning Võru 1. põhikool ja Võrusoo põhikool. Muutus on administratiivne ja ei too kaasa laste ümberpaigutamist teise kooli. Parksepa keskkoolis ja Võru Kesklinna gümnaasiumis avatakse sel aastal lisaks olemasolevatele veel üks gümnaasiumiklass. Samas on maakoolid sunnitud laste vähesuse tõttu liitklasse avama.
Heaks märgiks ja maakonna eduks võib pidada ka seda, et 1. septembril alustab Võrumaal oma pedagoogitööd seitse spetsialisti. Seda pole just palju, kuid arvan, et iga noor spetsialist toob endaga kooli kaasa nüüdisaegse mõtlemise, ellusuhtumise ja energia, mida õpilastele ja kolleegidele jagada. Vahetunud on ka viis koolieelse lasteasutuse juhatajat ja koolijuhti ning neli õppealajuhatajat, ametisse asuvad uued tegusad inimesed (sugugi ei taha öelda, et eelmised halvemad olid).
Võrumaa kutseõppeasutustes (Võrumaa kutsehariduskeskuses ja Vana-Antsla kutsekeskkoolis) alustab või jätkab õpinguid kokku 922 õppurit. Haridus- ja teadusministeeriumi üheks peamiseks eesmärgiks on kutseõppe osatähtsuse suurendamine. Viimasel ajal tähtsustakse kutsekeskkoolide laiendamise vajadust, eesmärgiks anda õpilasele koos keskharidusega ka elukutse. Nii oleks tagatud noore inimese kiirem sisenemine tööturule. Tihtipeale arvatakse, et kutsekooli lõpetaja ei ole suuteline pärast kooli lõpetamist kõrgharidust omandama. Vaidlen vastu. Hea tahtmise ja suutmise korral on kõik teed avatud, tuleb vaid eesmärgi nimel pingutada.
Palju räägitakse elukestvast õppest. Mis see on? Vana ütlus — õppida pole kunagi hilja — on saanud uue hingamise ning igaühel on teed valla, et omandada haridus ka täiskasvanuna või jätkata pooleli jäänud õpinguid. Võru täiskasvanute gümnaasiumis õpib 220 noort inimest, kes soovivad omandada põhi- või keskhariduse. Võin kinnitada, et eelarvamus, nagu õpiksid seal ainult madala õppeedukusega õppijad või muidu loodrid, ei vasta tõele. Ka selle gümnaasiumi lõpetajad peavad läbima vajalikud õppeained, sooritama riigieksamid ja tegema seda tavakoolidega samal tasemel.
Haridus on edu pant, hea kool annab hea hariduse ja võtme tulevikku! See lause on lastel teada juba lasteaiaajast ning seda võetaksegi kui reeglit. Iga lapsevanema sooviks on panna laps õppima prestiižikasse, nimega kooli ning niimoodi lapsele turvaline tulevik tagada.
Kas seda saab teha üksnes kool või peaks siin kodu omapoolse panuse andma? Arvan, et võtmesõnaks saab ja peabki olema kodu – kooli – õpilase koostöö. Õpetaja üksi ei suuda ja pole võimeline õpilast hästi õppima panema, vaja läheb kodu toetavat kätt.
Tihti unustatakse ära, et igal inimesel on võimete piir ja kasu asemel võib hoopis kahju tekkida. Ka õpetaja on kõigest inimene, kes peab õppetunni jooksul olema keskmiselt 30 noorele inimesele õpetaja, psühholoog, kasvataja, nõustaja ja vahel ka lapsevanem.
Prestiižika kooli maine kujundatakse koostöös lastevanemate, hoolekogu, pedagoogide ja õpilastega. Dialoog eelnimetatute vahel viib ühtekuuluvus- ja oma kooli tunde tekkimisele ja arenemisele. Soovitakse ju lastki panna kooli, kus isa kunagi õppis, kooli, mis on jätnud südamesse sooja ja turvalise tunde.
Kallis õpilane, õpetaja, lasteaednik, koolijuht ja koolitöötaja! Soovin teile edukat ja teguderohket uut õppeaastat! Kordaminekuid ja ilusaid elamusi!
