Enamik projekti kaasatutest on noormehed, tüdrukuid on viis. Projekti koordinaatori Heiki Ojala sõnul on poole aasta jooksul kümmekond alustanut õpingud pooleli jätnud. „Liikumine on küllaltki suur olnud,” lausus ta. See tähendab, et on olnud nii lahkujaid kui ka uusi liitujaid.

Õpingud on tasuta, lisaks makstakse kinni õppurite lõunasöök, koju ja kooli või praktikale sõit. Soovijail on võimalik saada koht kutsehariduskeskuse õpilaskülas.
Õpipoisse õpetatakse praegu seitsmes ametikoolis üle Eesti. Õpetatavad erialad on koolid valinud koostöös ametiliitudega vastavalt oma õppebaasidele ja tööjõu vajadusele piirkonnas. Võrumaa kutsehariduskeskuses on õpipoistele avatud neli eriala: elektrik (turvaseadmete installeerija), keevitaja, puidupingitööline ja toateenija.

Õpipoisi projekti käigus peaksid valmima erialati ka õppekavad tööpõhiseks koolituseks, kus põhirõhk on praktikal (70%) ja tunduvalt väiksem osa teoreetiliste teadmiste õpetamisel (30%). Teooriaosa vaheldub praktikaga kooli õppebaasis ja ettevõttes.

Praktiliste oskuste õpetamiseks oli koolil vaja partnereid — ettevõtjaid. Õpipoiste väljaõppes nõustusid Võrumaal kaasa lööma AS Rauameister, AS Sirje, hotell Tamula ja AS Falck. Hiljem on liitunud projektiga veel  AS Võru Hallid, AS Mammaste Metall, OÜ Põlva Metall, üksikud õppurid saavad kätt harjutada veel mõnes Võru, Tartu ja Põlva maakonna ettevõttes.

Mida ettevõte projektis osalemisest saab? Heiki Ojala sõnul kiiret tulu sellest ettevõttele küll ei tõuse. Tööandja saab lihtsalt võimaluse endale sobiva tööjõu koolituses osaleda.

„Kaugemas perspektiivis on see kindlasti kasulik. Kui ettevõte hakkab taotlema ISO-sertifikaati, siis töötajate väljaõpe, samuti täiendus- ja ümberõpe on selle standardi üks oluline osa, mida kindlasti arvestatakse,” lausus Heiki Ojala ja lisas: „Aga mis siin rääkida: nad teevad tänuväärt tööd. Me oleme neile lõpmata tänulikud. Ehk hakkab ka rohkem ettevõtteid mõtlema sotsiaalsemalt, et mis ma toodan, kui ostjat pole: kõik on nii vaesed.”

Ettevõtjatel suur roll. ASi Rauameister juhataja Harri Rantala ütles oma seisukoha: ega seda head töötajat pruugi saada, kui ise tema väljaõpetamisega vaeva ei näe. Riik ju korralikke metallitöölisi ei koolita.

„Teooria ja praktika on ka kaks eri asja. Töömees kasvab ikka töökeskkonnas välja,” lausus nelja õpipoisi mentor Rauameistris Peep Perlov.

Praegu on õpipoisid ettevõttes teisel praktikal, koolitus kestab aga järgmise aasta septembrini.

„Kuu aja põhjal ei saa veel öelda, kas nad võtavad meie tööstiili omaks ja kas nende tööpanus rahuldab meie nõudmisi. Eks seda näeb,” vastas ta küsimusele, kas õpipoisid võiksid edaspidi sealsamas päris tööd saada. 

Usin koolipoiss õpib ka töö kiiremini selgeks; kes on juba korra õpingud pooleli jätnud, selle väljaõpetamiseks kulub rohkem aega. „Aga noore mehe õpetamine tasub ikka ära, midagi ikka külge jääb,” ütles Rauameistri meister Uno Kase.

„Riigil on kasu suur, kui selline inimene maksumaksjaks saab,” lisas Harri Rantala.

Õpipoisid saavad tehtu eest Rauameistris ka praegu palka, aga tükitöö on tükitöö: nad lihtsalt jõuavad vähem, sest kogemused veel puuduvad. „Me aitame ja toetame. Praegu on neil võimalus uuesti ree peale minna. Nüüd on nende valik,” sõnas Peep Perlov.

Õpipoisi projekti mõtet toetab ka riiklik arengukava, sest statistika näitab, et igal aastal jääb põhikool lõpetamata ligi 1000 noorel, nendest umbes kolmveerand on poisid, ülejäänud tüdrukud.

Aga ka siis, kui põhikool on lõpetatud, pole noorel palju valida, sest enamik kutseõppeasutusi ootab keskharidusega õppureid.

„Oskustöölisi, kes on omandanud kindlad erialased oskused, lähtuvalt ettevõtte vajadustest, ei õpeta praegu peaaegu keegi välja,” ütles Heiki Ojala.

Õpivad töödistsipliini. Noortel, kes on pärast kooli lihtsalt koju jäänud, kaob ka harjumus kas või kellaajast kinni pidada.

„Esmaspäeva hommikul tööle ei saa, sest vanaema ei ajanud üles. Lund pidi lükkama jne,” tõi Uno Kase näiteid, mis on takistanud õpipoisse tööle jõudmast.

„Õpetame neid esialgu lihtsalt kohal käima ja kohusetundlik olema,” ütles Tamula hotelli juhataja Eda Veeroja ning põhjendas ka projektis osalemist: „Ma leian, et noorel on õigus eksida ja saada ka teine ja kolmas võimalus.” 

Koolituse pooleli jätnute kõrval ongi neid, kes on selle võimalusega rahul. „Tööhõiveameti kaudu pakuti sellist varianti ja ma haarasin kinni. Minul on sellest küll kasu olnud. Teiste inimeste suhtumine on ka muutunud, et ei logele enam niisama,” lausus põhikooli pooleli jätnud Janno Peramets Põlvamaalt.

Ta on väga rahul ka kodukandis praktikaks leitud puidufirmaga. „Siin tehakse põhimõtteliselt kõiki puidutöid vundamendist võtmeteni. Ei pea hommikust õhtuni ühte detaili treima,” tutvustas ta oma tööd.

Õpipoisi koolituse läbinud peaksid sooritama kutseeksami ja saama sertifikaadi, kus on kirjas, mida keegi oskab. Eesmärk on, et sel oleks kaalu ka väljaspool Eestit. Heiki Ojala sõnul valmistab ametnikele praegu omajagu probleeme, kuidas seda tunnistust vormistada: riigi nõutavat põhiharidust selline koolitus ju ei anna.

„Mitteformaalse hariduse ja alternatiivsete õppevormide osakaal Euroopas üldiselt suureneb. Peaasi, et inimene õpib midagigi. Mitte nii, et kui ei ole paberit anda, ei saa ka õpetada,” sõnas ta.

Õpipoisi projekti koordineerib SA Innove koos haridus- ja teadusministeeriumi ning riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskusega.