Suured firmad on alati teadnud, et kõige paremini saab oma mainet kujundada heategevusprojektide kaudu. Heategevus on kindla peale väljaminek: kui teed endast nõrgematele head, oled järelikult ka ise hea. Üha enam aga tundub, et suurt kasumit teeniv firma on just see, kes maksab oma rahakotist abivajajatele kõige vähem.

Võtkem näiteks tänavune ja möödunud jõulude aegne EMT heategevuskampaania. Kolme krooni kaupa toetavad lühisõnumeid saates tänavalapsi, vastsündinuid, koerte varjupaika ja kuulmispuudega inimesi firma asemel hoopis tema kliendid. Samas oli EMT Eesti ettevõtete seas 2003. aastal kasumi poolest Hansapanga järel teisel kohal, teenides kasumit 947,9 miljonit krooni ehk peaaegu miljardi. Siit tekib küsimus, kas miljardilise kasumiga ettevõte peab tõesti koguma raha oma klientidelt, kellest igaühe pealt teenis eelmisel aastal  keskmiselt 410 krooni kuus, et seda heategevuseks annetada.

Nutikas reklaamikampaania. Et asja väheke leevendada ja heategijaid rohkem meelitada, loosib firma SMSi saatjate vahel iga päev välja mobiiltelefonid. Ent olgem ausad: telefonide omahind on tegelikult väga väike ja firmale nende äraandmine küll eriti palju maksma ei lähe.

Kes tegelikult head teeb? Tundub hoopis, et tegemist on ääretult nutika reklaamikampaaniaga.

Sama lugu on ühe Eesti arvutitootjaga. Nimelt jalutasin nädal tagasi oma kodulinna ühes suuremas kaubanduskeskuses ja äkitselt märkasin toiduosakonna kassade juures suurt läbipaistvat kasti kirjaga: Mikromaailm. Kasti sees oli hulgaliselt paberraha. Koguti raha selleks, et lastekodulastele Mikromaailma arvuti kinkida. Samas oli PT Mikro ASi kasum möödunud aastal 3,78 miljonit krooni. Taas tekib küsimus, kas korralikku kasumit teeniv firma ei võiks ise oma raha eest lastekodulastele arvuteid kinkida. Miks peab selleks lihtinimestelt kroonide kaupa raha koguma?

Mõistetav oleks, kui selliseid kampaaniaid teeksid mittetulunduslikud organisatsioonid või äärmisel juhul firmad, kes erilist kasumit ei teeni ja kes saavad oma tegevusvaldkonna kaudu tõepoolest heategevusele kaasa aidata. EMT ja Mikromaailm pole loomulikult ainsad ettevõtted, kes heategevuse tähe all endale reklaami teevad.

Muidugi leidub häid näiteid ka suurfirmade seas, kes, olgugi et omale niiviisi reklaami teenivad, käivad heategevuseks välja siiski oma raha ja energiat. Hea näite sellise tegevuse kohta pakkus lennufirma Scandinavian Airlines, kes tõi eelmisel laupäeval lennuki ja treileritega Eesti abivajajatele 34 tonni kingitusi. Kingid olid kogunud kokku firma töötajad Lõuna-Norras. Kinkide toomiseks andis firma oma töötajatele tasuta lennukit kasutada ja meeskond töötas samuti tasuta.

Kes tegelikult abi vajab? Eriti just lastekodulaste puhul tundub, et neid kasutatakse lihtsalt ära. Lastekodulapsed ei vaja ju tegelikult niivõrd materiaalset, kuivõrd just hingelist toetust, sest elamistingimused on tänapäeval enamikus lastekodudes head.

Siinkohal võikski kiita Võrumaa kutsehariduskeskuse turismi- ja toitlustuskorralduse esimese kursuse tudengeid, kes pühendasid lastekodulastele eelkõige oma aega, energiat ja head tahet. Tundub, et sellel põlvkonnal on väärtused paremini paigas kui sovetiajajärgsel n-ö ahnitsejate põlvkonnal.

Ja lõpuks jääb õhku küsimus, kes ikkagi Eestis tegelikult toetust vajavad. Sotsiaalministeeriumi hiljuti korraldatud uuringu põhjal kulub ühele lapsele kuus keskmiselt kaks ja pool tuhat krooni. Kas pole mitte üksinda üht või kaht last kasvatav ja miinimumpalka teeniv ema tegelikult praeguses Eestis üks suuremaid abivajajaid?