Tippspordis on kombeks kehvade tulemuste eest sportlastele või treenerile sulg sappa panna. Tähtsust omavad vaid raketid ja kuldmedalid, armastas kunagine USA president John Kennedy oma kõnedes korrata. Ja vähemalt seda Kennedy mõtte lõpuosa on kaudselt järgimas ka Võru linnavalitsus, kelle eestvõttel eraldatakse Schenker-liigas peamiselt kaotusterajal astunud Selista Ehitus/VõruVK võrkpallimeeskonnale mulluse 220 000 toetuskrooni asemel 120 000 krooni. Et pole medalit, pole ka raha.Ühel poolel tulistab Võru linnavolikogu esimees Tõnu Anton, nagu salakütte otsiv jahimees, oma kaheraudsest ränku süüdistusi nii meeskonna mängutaseme kui ka peatreeneri Urmas Tali ja eelmise abilinnapea Pille Tali aadressil. Näiteks minule jäi kohati mulje, et Talid käitusid linna rahadega kui DDRi omaaegne musterperekond Erich ja Margot Honecker: liigutasid seda nii, kuidas tahtsid. Ja vaat et kõikide Võrumaa pahede — tööpuudus, narkomaania, kuriteod —kaudne põhjus on Võru meeskonna viimane koht Schenker-liigas. Need mustad, hallid ja valusad kaotused palliplatsil häbistavat kaudselt kogu maakonna elanikke.
Urmas Tali näeb omakorda võimuladviku 100 000 krooni väiksemas toetusesüstis katset tõmmata meeskonna jalge alt vaip ära ning paisata kolm aastat kestnud teekond tagasi alguspunkti: virelema kuhugi esiliiga agulisse.
Et kaoksid teleülekanded ja see vaikselt õitsema löönud fänlus. Et kaoks Tamula äärest kogu see võrratu ala.
Koos saba ja sarvedega. Võrgu ning antennidega.
***
Pean tunnistama, et olen ikka ja jälle imetlenud Urmas Tali fanatismi võrguasja ajamisel. Tõsi, see on kohati meenutanud don Quiote võitlust tuuleveskitega. Omamoodi totrat nõiaringi vähemalt. Sponsorid, nagu näiteks linnavalitsus, nõuavad rakette ja kuldmedaleid, noh, rohkem võite vähemalt, selleks on aga vaja järjest paremaid mängijaid. Tipud omakorda küsivad korralikku palka ning seda — nagu elu on näidanud — leiab Võru linnast suhteliselt vähe.
Samal ajal, kui Eesti tippklubid pakuvad oma staaridele juba paarikümnetuhande kroonist kuutasu, on Võru meeskonna palgapoliitikaks mängijatele pehmelt öeldes taskuraha maksmine. Võru VK eelarvegi oli mullu 580 000 krooni vastaste miljonite vastu. Siin aga ongi käärid, millest algavad meie kodulinna võrkpallilaeva probleemid. Proovi nende spordikooli poistega, patriotismihüüded huulil, kulda ja karda tuua!
Ehk olen ma vanamoeline, aga eduka meeskonna ülesehitamine maksumaksja raha peale lootma jäädes on tupikusse viiv tee. Nii et Talil ja kompaniil ei tasuks muretseda linnavolikogu otsuse pärast, ehk avab see isegi ukse uute võitude suunas, ulatab — tsiteerides hiinlaste vanasõna — näljasele kala asemel õngeridva kätte?
Mida ma silmas pean? Kas või seda, et ehk tasuks see lubatud 120 000 krooni maksta hoopis ühele kogenud mäned˛erile, kes tõmbab oma oskustega meeskonda kaasa miljoni krooni võrra ambitsioonikaid toetajaid. Ja mitte ainult Võrust. Neid, keda huvitaks väljund telesse, raadiosse ja ajalehtedesse. Seda kõike ju hästi hooldatud võrgumeeskond Eestis ka pakub. Pealegi, Tali ei jaksa enam üksi olla kui Tamula Figaro: treenib mehi, ajab rahaasju, teeb majandusaruandeid. Ime veel, et ta ise spordikoolis pileteid müüma ei pea.
***
Umbes kolm aastat tagasi tehti minulegi pakkumine tulla mängima äsja Schenker-liigasse tõusnud Võru võrkpallimeeskonda. Et tule ja aita jõudumööda oma vana kodulinna tiimi. Ma ei kirjutanud lepingule alla, valisin Tartu Pere Leiva ning selle otsuse pärast tõmbasin vist küll enda peale vähemalt vana koolkonna marufännide igavese viha. Nad ei mõistnud mu valikut. Olin, olen ilmselt praegugi nende jaoks reetur ja ahnepäits. Aga keegi ei vaevunud vaatama asju minu silmade läbi: ükski sportlane, kellel on vastutus oma perekonna toitmise eest ei tee targasti, liitudes klubiga, kus pakutavas lepingus palganumber sõltub linnas valitseva võimukoalitsiooni tujudest.
Sõnaga, ma nägin juba toona ette olukorda, kus lubaduste jagamise ajal valitseb selline volle-on-vahva koalitsioon, aga palga maksmisel on võimule tõusnud mingu-nad-metsa-oma-soovidega seltskond. Ja sportlasel jääb selliste vangerduste tõttu lubatud summa lõpuks lihtsalt kätte saamata.
Ja ometi, mida on Võru liigameeskonnas medalite võitmiseks ikkagi vaja? Puht äripoolelt tugevat peasponsorit, kes võtaks enda peale lõviosa majanduslikest kohustustest. Kas finantshuvidest või puhtalt missioonitundest. Ja koguks enda ümber ka teisi toetajaid. Võru meeskonna nime hind võiks hooajal olla kusagil 300 000–400 000 krooni vahel. Sellise baaskapitaliga võiks mõelda juba tippude siiameelitamise peale. Üksvahe spekuleeriti võrkpalliringkondades Tallinki kaasamist nimesponsoriks, koputati vähemalt mõtetes firma eksvõrulastest omanike Enn Pandi ja Kalev Järvelille patriotismitundele. Just Tallinki-suguste suurettevõtete kaasalöömine oleks VK edukaks tulevikuks oluline samm. Mitte see linnavalitsuse poliitikast sõltuva kuldse käepigistuse tugevus.
Praegune nimekandja Selista Ehitus tegi aga tänavu VKle pigem heategevust, ostes kõlava staatuse ilmselt tugeva 60—70% allahindlusega, nagu Stockmanni hulludelt päevadelt. Selista interneti kodulehel on kirjas mõte, et iga firma on nii hea, kui on tema meeskond. Silmas on peetud küll oma töötegijaid, ent ülekantud tähenduses võib seda võtta ka spordisponsorluse osas: nõuab suurt südant olla nimega sees tiimis, mis pahatihti pereleibadelt, aerocitelt ja ESSidelt ära saab.
Ometi tuleks lugupeetud toetajatel varuda paari hooaja jagu kannatust. Väikeste kaotusteta ei sünni ka suuri võite. Ja pealegi, eestlastel on ütlus: iga asi tuleb omal ajal. Või natuke hiljem.
Ka Võru võrkpallimeeskonna medalivõidud.
