„Olõmi süämest rõõmsa,” võttis „Uma pido” peakorraldaja Triinu Ojar oma meeskonna emotsioonid kok­ku. Tema sõnul täitis laulu- ja rahvapeona tutvustatud „Uma pido” mõiste mõlemad pooled sisuga: oli laul ja oli rahvas. Pidu soosis ka sumedalt suvine ilm.

Peo kavas oli ­võrokestele ammusest armsaid rahvalaule, aga ka praeguse põlve auto­rite loomingut. Viimaste hulgas oli lugusid, mille ilmselt seesama pidu aitas omaseks, vaat et rahvalikuks lauluks teha. Laulurahvas ise plaksutas tagasi ja palus endal publiku toel korrata Jan Rahmani „Kõnõtraati” ja „Puupää rock’n’rolli” ning veel mõnda lugu.

Liigutavalt mõjus Jan Rahmani ja Aapo Ilvese „Perräjäänü” ühendkooride esituses. Kõige võimsamalt kõlaski ühendkooride ja lastekooride laul. Nais- ja meeskooride read oli hõredamad ja nende etteasted vajanuksid täiselamuse pakkumiseks kõvemat võimendust. Seda kompenseeris aga entusiastlik ja jumekas lavaline liikumine: oli, mida vaadata.

„Koore ongi raske võimendada. Siin oli lisaks kaks bändi. Tehku kriitikat teised, mina tahan kogu meeskonda suure töö eest tänada,” lausus Triinu Ojar.

Kes kava ostis, sai koos sellega ka laulusõnad ning võis südamelähedasemaid palu kaasa laulda. Nii mõnedki pingiread said õlad ühes rütmis õõtsuma.

Paaritunnine kontsert kulges tempokalt. „Uma pido” lõppakordiks oli igituttav „Haanja miis” ka rajumas sea­des, kui seda laulu ehk jorutama on harjutud. Nüüd sai ka see osa publikust, kel laulu­vihikut polnud, kaasa põrutada. Ühtekuuluvustunne, mis tekkis, oli kõigiti hoomatav.

Peo lõpuks tõusis hulk publikut tänuks elamuse eest püsti. Seega on peo meeskonnal toekas tunne teatepulk järgmistele korraldajatele edasi anda.

Uue peo asupaigas pole veel lõplikult kokku lepitud, aga tõenäoliselt toimub see kahe aasta pärast Põlva külje all Intsikurmus.