Aili Paeglis kogub õpilastega kodukillukesi

Mõniste põhikooli ajaloo, inglise keele ja ühiskonnaõpetuse õpetajal Aili Paeglisel (Valgetähe IV klass) läheb koolis 38. tööaasta. Kõikide nende aastate sisse mahub kodu-uurimine.

„Kodu-uurimises on kaks põhikülge. Esiteks, oma kooli ajalugu. Teine pool, mida olen koos õpilastega püüdnud teha, on oma küla ja pere ajalugu uurida. Selle juurde kuuluvad ka matkad,” ütleb Aili Paeglis.

Kooli ajalugu on läbi uuritud. Seda tööd on hõlbustanud asjaolu, et omaaegsed koolide juhatajad Sarus, Vastse-Roosas ja Mõnistes on usinad ajaloo kirjapanijad olnud. Esimesed andmed pärinevad 1730. aastast, see arv on ka koolimaja sildil.

Kool on Forseliuse seltsi esimesi liikmeid, 1991. aastast. Selle vanade koolide seltsi üks põhisuundi on kodu-uurimine. Kõrge tunnustuse pälviski õpetaja Aili Paeglis Forseliuse seltsi ettepanekul.

Kooli juubeliks valmis bro‰üür „270 aastat kooliharidust Mõnistes”. Kooli ajalootuba sisaldab palju huvitavat ja unikaalsetki. Iga aasta kolmanda õppeveerandi viimasel nädalal on ajalooürituste sari, mille käigus õpilased tutvustavad ka uurimistöid. Mullu kandis see nime „Laps ääremaa eurokoolis”, tänavu „Elu esimeses Eesti Vabariigis”.

„Tahame näidata üht eestiaegset koolipäeva, iga klass kajastab üht klassitundi. 8. klass toob teiste ette õpetajate prototüübid, mille loomise aluseks on tolleaegsete õpetajate mälestused. Peaasi, et oleks huvitav, lastepärane, et annaks teadmisi,” selgitab Aili Paeglis.

Tema püüdlusi toetavad kolleegid, muuseum, lastevanemad. Tal on ajalooõpetajate ainesektsiooni ja Eesti ajalooõpetajate seltsi toetus. „Ma arvan, et kõike seda on vaja teha. Kes see kodukillukesi ikka kokku kogub. Ei taha, et ükski laps oleks juurteta,” arvab õpetaja Paeglis.

Tööruumi seinal tapeedi asemel Võrumaa kaart

Kui möödunud aasta lõpul Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi aastapreemiate kätteandmisel Evar Saarelt (Valgetähe V klass) küsiti, mida ta peab aasta suurimaks kordaminekuks, tuli kiire vastus: „Valmis sai ajaloolise Võrumaa põhikaart, millel on jäädvustatud 23 000 nime.”

Põhikaarti on Evar Saar teinud seitse ja pool aastat. Selle töö juurde viis teda kohanimede taastamine. Saar arvab, et küllap praegune tunnustus tuli just esimeste aastate töö eest, mil seda sai tehtud missioonitundest: kaarditegijail ei olnud palgaraha. Aga kui asi tõsiselt huvitab, ei ole sellel tähtsust, lisab ta.

Nüüd on Evar Saar Võru Instituudi palgal ja andmebaasi koostamise eest makstakse korralikult. Tema tööruumi seintel instituudis on tapeedi asemel Võrumaa kaart, täpsemalt 65 kaardilehte ajaloolisest Võrumaast. Kõige kiirem andmebaas, kinnitab uurija ise.

Evar Saar, põline võrumaalane Vahtsõ-Horma talust Liinamäelt, kiidab eeskätt eakate inimeste suurt abivalmidust. „Ma olen selle kogumistööga ennast väga vanasse aega viinud, vanast ajast osa saanud,” ütleb ta. Neid võrumaalasi, kes talle on hindamatut abi osutanud, ei jäta andmebaasi koostaja kunagi tänamata. See on koostöö märk.

Võrumaa kohanimedes peegelduvad kodunurga ajalugu, vaim ja vaimsus. „Mõnest väga lihtsast asjast võib ilus kohanimi välja tulla. Popsikoha Lellä-Taani sünnis võib olla oma osa Taanieli-nimelisel lellel,” oletab Evar Saar.

Oma töö jätkamiseks sai Evar Saar Soome rahvusvahelisest uurijate vahetuse keskusest stipendiumi. Pärast lühikest koduskäiku tõttas ta Helsingisse tagasi.

Tal oli kahju, et ei saa autasu, mis on talle määratud Võru maavalitsuse ettepaneku põhjal, vastu võtma tulla. „Mul on hea meel, et maavalitsus mu tegevust hindab. Samas ei saa kõrvale jätta Eesti Kaardikeskust, kartograaf-nimespetsialist Tõnu Raudsepp on väärt samasugust ordenit. Eestis temast tulihingelisemat sellel alal ei ole!”

Küllike Nagel: matemaatika on huvitav!

„Ma arvan, et määravaks said riigieksamite tulemused. Maakoolidest olime parimad, üldkokkuvõttes kuuendad. Ka „Nuputa”-konkursil olime Eestis kuuendal kohal,” põhjendab Vastseliina gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Küllike Nagel (Valgetähe V klass) presidendi tunnustust. Teenetemärgi saamiseks esitas teda kool.

Küllike Nagel tunnistab, et talle on matemaatika alati meeldinud, sellepärast läks ta ülikooli matemaatikat õppima. Võrus Kreutzwaldi-koolis oli tema matemaatikaõpetaja Aavo Lind.

„Süsteemsus, loogilisus — see on kõige ilusam,” lükkab Küllike Nagel ümber arvamuse, et matemaatika on igav ja raske. Muidugi, tööd tuleb teha, kinnitab ta. See, kui matemaatikaga maadelnud laps järsku saab ja suudab, on õpetajale suur rõõm.

Küllike Nagel on matemaatikat õpetanud 23 aastat. Võimekamatele on olümpiaadid, osavõtt Tartu teaduskooli tööst. Õpetajat rõõmustab, et maakonna matemaatikaolümpiaadidel on auhinnalistele kohtadele jõutud. Ka oma tütred Kertti (9. klass) ja Katre (7. klass) on tublid. Katrel on teine matmaatikaõpetaja, lisab ema selguse mõttes.

Iga aasta detsembris on piirkondlik matemaatika-alane loovuspäev, mida Küllike Nagel teeb koos õpetaja Eve Kuljusega. Kolm aastat on ta Põlva ja Võru maakonna õpilastele matemaatikaloenguid pidanud.

Esmaspäeval tuleb Küllike Nagel Võrru aastapäeva-aktusele autasu vastu võtma koos abikaasa Geenart Nageliga, kes tänavu tunnistati maakonna parimaks hariduselu edendajaks.

Eesti tollisüsteemi areng on ajaga kaasas käinud

„Eesti tollisüsteemi loomist tuli alustada nullist,” ütleb Kagu tolliinspektuuri juhataja Johannes Männiste (Valgetähe V klass), kes on selle arengu kaasa teinud algusest tänaseni. TPIst saadud teadmistepagas ja üle 30 aasta tööd juhtivatel kohtadel hõlbustasid sisseelamist sootuks uude tegevusalasse.

Eesti tolliameti taasloomine algas 16. jaanuaril 1990. Johannes Männiste oli viies inimene, kes tolliametisse tööle võeti. Esimesena loodi  14. septembril 1990 Võru tolliinspektuur.

„Kolmeteistkümne ja poole aasta jooksul on välja ehitatud nüüdisaegsed maanteetollipunktid Luhamaale, Koidulasse ja Valka. Mitme reformi tulemusena on Võru-, Põlva- ja Valgamaa tolliüksused liidetud ühiseks Kagu tolliinspektuuriks, kus töötab 171 inimest,” räägib Johannes Männiste edasiminekust.

Ta nimetab tollitööd eelkõige tööks inimestega. Seda teeb toll, täites oma kolme peaülesannet: koguda riigikassase raha, hõlbustada kaubandust, kaitsta ühiskonda.

Eesti kagupiir Venemaaga muutub peatselt Euroopa Liidu välispiiriks, sellest tingituna muutuvad ülesanded Euroopa Liidu kaitsel väga tähtsaks, kinnitab Johannes Männiste.

„See tunnustus, mis mulle osaks sai, on kogu meie Kagu tolliinspektuurile. Kollektiivi ühiste püüdluste tõttu on areng olnud nii kiire ja edukas,” näeb Johannes Männiste talle antud autasu taga kõikide tollitöötajate igapäevatööd.

Muusika ja meestelaul on Heino Pehki elu lahutamatu osa

„Ema armastas laulda, isa mängis kannelt ja Teppo lõõtsa,” on kirjas raamatus „Avastage Võru Kannel” peatükis, mis räägib Võru meeskoori dirigendist ja muusikakooli õpetajast Heino Pehkist (Valgetähe medal).

Muusika tuli Heino Pehki ellu juba lapsepõlves. Pärast Tartu muusikakooli lõpetamist hakkas ta Võrus lastele akordionimängu õpetama, seda tööd on jätkunud ka pärast konservatooriumi. Kõrgkooli lõpetas Heino Pehk koorijuhi diplomiga ja sellest ajast, 1965. aastast, on ta Võru meeskoori peadirigent.

Aastate jooksul on tulnud paljude laulukollektiividega töötada, kuid meestelaulul on eriline koht. Võru meeskoor ei ole ühestki üldlaulupeost eemale jäänud, ei jää ka tänavu. Koos abidirigent Andres Määriga tegutsetakse sellegi nimel, et noorte meeste koorilaulust asja saaks.

Eesti Punase Risti teenetemärgi saajad

Eesti esimese ordineeritud naisõpetaja Laine Villenthali (Eesti Punase Risti II klass) elust ligemale 50 aastat möödusid Võrumaal, peamiselt Pindi kogudust teenides. Nüüd elab ta oma kodupaigas Läänemaal, kuid midagi tema lihtsusest ja hingesuurusest jäi kõikidesse, kes me teda tundsime.

Alar Sikk (Eesti Punase Risti III klass) viis esimese eestlasena Eesti lipu maailma katusele — 8848 meetri kõrgusele Mount Everesti tippu. Võrumaa aasta inimene Alar Sikk ei kiitle saavutusega ja tunnistab ausalt, et  tee tippu oli kuratlikult raske. Aga ta ei keeranud teelt tagasi, sest eesmärk oli üks: edasi minna.

Kooperatiivkaubanduse veteran Hugo Kuklane (Eesti Punase Risti IV klass), kelle noorusest kaheksa aastat möödusid Karagandas Kuzbassi erilaagris, oli esimene Memento eestseisuse esimees Võrumaal. Ta kuulus ka Eestimaa Memento eestseisusse. Memento algusaastaid, mil stalinistliku terrori all kannatanud inimesed hakkasid koonduma, peab Hugo Kuklane kõige tegevusrohkemateks. Praegu on ta tervise tõttu aktiivsest tegevusest kõrvale tõmbunud.

Roland Parv (Eesti Punase Risti IV klass) on üks õpilasvabadusvõitlejaist, keda tänavuste autasustatute hulgas on rohkemgi. Ta kuulus Võru keskkoolis loodud rühmitusse „Noored partisanid”, arreteeriti 16aastaselt ning pidi „süüd” kümme aastat lunastama Magadani kulla- ja volframikaevanduses. „Orden ei korva, kui mõnigi vajalik asi on korraldamata. Mina ei ole ainus, kes nii arvab. Praegustel asjameestel on oma mõisad jagada, oma palgad paika panna,” arvab gaasianalüsaatorite tehase tööveteran, viiekordne vanaisa ja õpilasvabadusvõitlejate kokkutulekute innukas korraldaja Roland Parv.

Kalle Arumäe (Eesti Punase Risti V klass) on ligi kümme aastat tagasi võidelnud perelastekodu rajamise eest, mis peab tulema Nõnovale vanemate hoolduseta lastele. „Inimene, kes on ise kannatusi läbi elanud, mõistab,” ütleb 15aastaselt Siberisse küüditatud Arumäe. Ehitus läks käima tänu välisabile, praegu see rahapuudusel seisab. „Meie seda ei jäta,” kinnitab võitlejaloomusega Kalle Arumäe.

ASi Võru Juust tööline, praegu kodune Evi Tepp (Eesti Punase Risti medal) ja Kagu teedevalitsuse insener Aivo Vinni (Eesti Punase Risti medal) on üle 30 aasta olnud doonorid. Mõlemad on verd andnud üle saja korra. Pikaajalise doonoritegevuse eest on nad varem pälvinud Eesti Punase Risti teenetemärgi. „Medal oli suur üllatus. Olen mitu korda mõelnud, et võib-olla on mõnigi elu õnnestunud päästa,” on Evi Tepp tähelepanust liigutatud.