No mis oleks veel aktuaalsem ja kõigi meeli erutavam kui lugu haldusreformist. Kuvand, et omavalitsuste arvu vähendamine lahendab meie riigi kõik tänased probleemid, on laialt levinud. Seda loetakse nii söögi alla kui söögi peale. Selge on see, et taasiseseisvumise aastatel meid teeninud halduskorraldus vajab muutmist. Tõde peitub selles, et omavalitsustele pandud ülesanded ja ootused on aastate jooksul kasvanud. Ja olemegi jõudnud aega, mil Eesti vajab kõikehõlmavat haldusreformi nagu hapnikku. Kas aga sellist reformi, millega regionaalminister välja tuli? Lauale tõi ta kava, mis on ilmselgelt toores nagu varasuvine õun, samas kuum nagu tulelt võetud puder. Oodati aga mereahvenat rõõsakoore kastmega. On väga palju vastamata küsimusi. Kas rahva arvult suur omavalitsus on üks-üheselt ka tugev omavalitsus? Kas suvepealinn Pärnu on tugevam ja haldussuutlikum kui suusavalla tiitlit nõutav Haanja või maarahva laata korraldav Vastseliina? Kes suures vallas esindab Tsolgo küla elanikke? Need ja veel paljud teised küsimused tekkisid minul seda reformikava lugedes. Ma julgen võtta vastutuse ja teenida ära pahameele, et olen tagurlik.
Sotsiaaldemokraadina olen kategooriliselt kogukondliku omavalitsemise kaotamise vastu. Küll aga möönan, et reformi on vaja ja pakun omalt poolt välja ka kava.
Mitmed omavalitsuse pädevuses olevad ülesanded on ammu ületanud valla ja linna piirid. Samas täidavad vallad ja linnad ülesandeid, mille korraldamisega tuleks toime külakogukond ise. Väike omavalitsus on vaieldamatult kõige parem esmatasandi omavalitsusliku ülesande kandja. Kes oskab kogukonda tundvast omavalitsusest paremini korraldada sotsiaalset tuge hättasattunutele, koduhooldust, kohalike teede korrashoidu (iseäranis talvel), organiseerida alg- ja põhikooli korraldust ja koolitransporti, huviharidust ja rahvasporti.
On ilmselge, et rohujuure tasandil paiknev omavalitsus suudab olla inimestele lähedal ja täita kõige efektiivsemalt eespoolnimetatud ülesandeid. Kuigi esimese tasandi omavalitsuse võim on mõnevõrra väiksem, tagab valitav volikogu kogukondliku omavalitsemise printsiibi.
Nende ülesannete täitmiseks, mida praeguse suurusega omavalitsused täita ei suuda, tuleb luua maakondlikud omavalitsused. Siis oleks teisel tasandil kompetentsust ja ressurssi, millest unistab ka minister Kiisler oma reformikavas.
Maakondliku omavalitsuse ülesandeks peab olema maakonna kui terviku arendamine, maakonnahaigla pidamine, koolivõrgu planeerimine, prügimajanduse, gümnaasiumihariduse, arstiabi ja ühistranspordi korraldamine ning planeerimisalase kompetentsi koondamine.
Nende ülesannete täitmiseks tuleb maakonnale tagada tulubaas, mille üks osa on regionaalsete investeeringute programm. Olen veendunud, et reformi nõnda ellu viies on hundid söönud ja lambad terved. Kahetasandiline omavalitsussüsteem on lahendus, kuidas säilitada inimeste kaasatus ja huvi esmatasandi omavalitsuse ülesannete täitmisel ning kompetentsus ja ressurss Eesti kui terviku arendamisel.
Ma loodan siiralt, et sellest oleme kõik aru saanud, et haldusreformi eesmärk ei ole kokkuhoidmine. Kui me tahame head riiki, siis hea riik ei ole odav riik. Kui me unistame tugevast omavalitsusest, siis see ei ole odav omavalitsus.
