Kas Võru maakond on võrdsem kui naabermaakonnad? Võru maavanem Ülo Tulik jõuab oma arvamusloos „Haldusreform on möödapääsmatu” (17. märtsi VT) ­Robert Lepiksoni kunagi välja paku­tud nn Suur-Võrumaa idee juurde. Nii oleme taas sealmaal, et Võru maakond tahab end naabritest paremaks, tähtsamaks vms pidada. Võrumaa valdadega soovitakse liita osa Põlva- ja Valgamaast. Lisaks peab maavanem mõttetuks kahe maakonnakeskuse — Võru ja Põlva lähedust, samuti suurte haiglate dubleerimist neis kahes maakonnas.

Sellisest mõistukõnest kumab läbi soov elimineerida Põlva maakonnakeskusena. Siinkohal meenub ka Võru maavanema artikkel „Kagu-Eesti haiglate tulevik on meie kõigi tulevik“ (3. juuni 2008 VT), mille peateemaks oli Võru-Põlva üldhaigla loomine. ­Selle artikli lõpus kutsus Tulik Põlva ja Valga ­haigla juhte ning omanikke ­ühise laua taha arutelule. Juba siis tundus naljakas, et need ­inime­sed ei saa oma arutelusid peetud kohaliku lehe vahenduseta. Idee initsiaatoril olnuks õige ise konkreetsed ettepanekud välja käia ja need kolleegide-naabritega läbi arutada. Et möödunud kümne kuu jooksul pole siinse kandi haiglatest vähemalt ajakirjanduses midagi kuulda olnud, näib, et Võru maavanema üleskutset pole kuulda võetud.

Sama sisutühi näib olevat nüüd välja käidud mõte Võru maakonnale (tegelikult Võru maavalitsusele?) privilegeeritud staatus anda. Kui aga maavalitsusel pole ei reformi ega ka tuleviku kohta tervikuna selgeid ettepanekuid, siis kellega ja millest rääkida? Keegi peab tegema esimese sammu, mis on rohkem kui peaks-teeks-oleks-heietused.

Omavalitsuste liitumise ühe plussina tuuakse alati välja allesjäävate ametkondade suurem professionaal­sus, sest siis tekkivat võimalus valida tööle parimad spetsialistid. Samas tundub nii praeguse Võru maa- kui ka linnavalitsuse ametnikkond olevat kõrgtasemel, sest ühtegi avalikku töökuulutust veel paremate töötajate leidmiseks pole ma juhtunud nägema.

Võru linnavalitsuse arrogantsus hirmutab vallarahvast. Vähemalt üks ­seisu­koht oli Vladimir Iljitšil õige: kaadrid otsustavad kõik. Meenub juhtum, kui end Võru abilinnapea ametipostile võitleval mehel puudus sellel kohal nõutav kõrghari­dus. Kuid kus häda kõige suurem, seal oma partei ja võimukoalitsioon kõige lähe­mal. Selmet komplekteerida linnavalitsus oma ala parimatest asjatundjatest, muudeti abilinnapeale esitatavat haridusnõuet ja kõik oli juriidiliselt korrektne.

Milline sõnum niisuguse lati allalaskmisega üldsusele anti, ei paista linnavalitsust eriti huvitavat. Peaasi, et omad joped pumba juures oleksid. Lisades pankrotimeistrist volikogu aseesimehe, kelle juhtida on ka linna rahaasjad, ning arvestades linnavalitsuse käitumismalli rahvaga suhtlemisel, ei saagi eeldada linna ümbritsevate valdade elanike ülimat vaimustust linnaga ühineda. Vaid mõned näited siinkirjutaja suhtlusest Võru linnavalitsusega.

Esitades ametnikele mingi küsimuse linnaelu kohta, on selge vastuse asemel võimalikud mitmed variandid. Näiteks kasutatakse võimalust vastata kuu aja jooksul. Vastatakse aga nii, et vastust tegelikult polegi, või delegee­ritakse vastamise kohustus kellelegi, kes leiab kindlasti võimaluse kivi enda pealt edasi veeretada.

Kui esitada mingis küsimuses teabenõue, võidakse vastata, et teabenõude aluseks saavad olla vaid dokumenteeritud materjalid jne. Küsides näiteks Võru linnavolikogult volinike kontakt­andmeid (kõigil pole need avalikustatud), vastatakse: volikogu liikmed pole kohustatud kehtestama vastuvõtuaegu ega avaldama oma meiliaadressi, samuti ei saa neid kohustada arvutit omama.

Tundes huvi koalitsioonilepingu vastu, teatab volikogu esimees, et „see pole avalik dokument, samas ka mitte salajane”, jättes võimulolijate salapakti ikkagi enda teada. Nii pole tavakodanikul suurt lootust Jüri tänava tsitadellist teda huvitavatele küsimustele vastuseid saada.

Näiteks Kivi tänava remondi lõpetamise ja Võrukivi linnaosa tänavate hoolduse teemal olen saatnud erinevatele ametnikele kümneid kirju, kuid üheselt arusaadavat vastust pole siiani saanud. Kui mitte keegi ei vasta ega vastuta, siis kes ikkagi vastutab? Olen viimase poole aasta jooksul vaid korra suhelnud nii Võru, Sõmerpalu, Rõuge kui ka Antsla vallavalitsusega ja eranditult kõigist on jäänud positiivne mulje. Ametnikud on vastutulelikud ja ­avatud isegi võõrastele, mistõttu pole imestada, et enamik valla­elanikest eelistab jätkata suhet võimuga vanaviisi ja mitte muutuda jumal-kõrgel-keiser-kaugel-olukorras eikellekski.

Võru maakonnas on toimunud ainult üks omavalitsuste ühinemine (Antsla linn ja vald), ülejäänud 13 omavalitsust on äraootaval seisukohal. Veelgi enam, kui maakonna 12 vallal on mingisugusekski katusorganisatsiooniks omavalitsuste liit, siis Võru linn on ka sealt lahkunud, sest isegi selline vabaabielu polnud talle sobilik.

Teisalt, jälgides näiteks Rõuge, Haanja ja Võru valla jõulist arengut nii majanduslikus kui ka imagoloogilises mõttes, siis milline peaks küll olema see präänik, et nad loobuksid oma väljakujunenud toimimismudelist, üsna selgetest (võrreldes Võru linna ja maakonna uduste ­arengukavadega) visioonidest ja, mis peamine, toimivast meekonnatööst mingi ebamäärase hiidkolhoosi kasuks? Ametnikele võib ju ette heita soovi oma kohast kinni hoida, kuid kuni nii riigil kui ka maakonnal puudub selge tegevuskava, pole neist kellelgi põhjust ega vajadust Matrossovit teha.

Just maavalitsusel ja omavalitsusliidul (kaasates ka enesekeskse Võru linna, kes pärast liidu ukse kinnilöömist nüüd vargsi kosilasi otsib) on võimalused koostada üheskoos tegevuskavad erinevate kooslustega haldusüksuste loomiseks. Seekordne „revolutsiooniline situatsioon”, kus riik enam ei suuda ja rahvas ei soovi haldussuutmatult edasi eksisteerida, on sügavam kui eelmised majanduse madalseisud ega lähe iseenesest üle.

Maavalitsuse arenguosakond on kulutanud viimased paar kuud aga oma muinasjutulise ja sisutühja arengukava kooskõlas­tamiseks omavalitsustega, märkamata, et olukord ei muutu enam aastate, vaid juba nädalatega.

Loosungite hõikamisest üksi on vähe. Juhtimise alustaladeks on planeerimine, pidev analüüs ja tegutsemine. Võrumaa suur tööpuu­dus on vaid märk sellest, et juhtimisega pole siin kandis asjalood just kiita.