Saru külas Alaveski talus elav Rein Kõiv läks 16. jaanuaril oma 49 faasanile süüa viima ja avastas, et aedikus faasanite toidulaua juures on suur auk, kus sipleb hulk rotte. Lähemal uurimisel selgus, et sabapidi olid sõlmunud 16 rotti, kellest viis-kuus või tema poja andmetel isegi üheksa olid veel elus. Ülejäänud rotid olid surnud ja paar tükki neist lausa roiskunud.

„Pealmised arvatavasti kraapisid alumistele pinnast ja liiva peale. Siis alumised ilmselt lämbusid,” arvas Kõiv.

Pealmised rotid olid tõenäoliselt veel vaid seetõttu elus, et olid taibanud faasanite toidulaua alla kolida, ja kuna nad arvatavasti põimusid sabapidi kokku just toidulaua all, said pealmised rotid faasanite toitu kätte.

Rippus kaks kuud lauavirna küljes

Kõivu pere ei osanud aimata, et rotipuntra näol on tegu haruldase loodusnähtusega ning seetõttu kustutaski kümneaastane perepoeg veel elus olnud rottide eluküünla, nii nagu tüütute näriliste puhul ikka on kombeks teha. Seejärel kiskus pereisa rotid urust välja ja riputas lõpnud rottide puntra lauavirna külge rippuma. Seal kõlkusid need ligi kaks kuud, kuni lõpuks jõudsid jutud rotipuntrast loodusteadlasteni.

„Oleks ma teadnud, et neil mingi väärtus on, ma ei oleks neid hoidnud kaks kuud lauavirna peal,” hüüatas Kõiv.

Üleeile viidi rotid Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi. Elistvere loomapargi zooloog, 30 aastat näriliste uurimisega tegelnud Andrei Miljutin on nähtusest vaimustuses. „Ma poleks iialgi uskunud, et saan ise rotikuningat näha. Natuke kurb on, et ei olnud võimalik seda kohe säilitada,” ütles ta.

1980ndate aastate keskpaigas käis Miljutin Viljandimaal seal ligi 15 aastat varem ilmnenud samasugust nähtust uurimas, kuid rotte polnud enam alles. Saru küla rotikuningas on Eestis kolmas rotipuntra juhtum. Kahe varasema puhul ei olnud teadlastel võimalik rotte uurida. Esimene juhtum Eestis avastati 1930ndatel aastatel Tartus.

Andrei Miljutini sõnul esineb rotikuninga nähtust ainult kodurottide (Rattus rattus) puhul, rändrottide (Rattus norvegicus) juures ei ole seda kunagi avastatud.

Sabad külmusid või kleepusid kokku

Saru külas olid sabad sõlmunud rottidel, kes olid eri pesakondadest. Osa neist olid mustad, osa hallikaspruunid. Et rotid kogunevad külmade ilmadega kokku elama ja kuhjuvad korratusse hunnikusse, siis võiski see olla üheks eelduseks, miks nende sabad sõlme läksid.

Miljutin arvab, et rottide sabad võisid kokku külmuda või kokku kleepuda uriini ja niiske pesamaterjali abil. Uuesti liikuma hakates läksid neil aga sabad sõlme. „Nähtus on iseenesest müstiline ja lõpuni polegi selge, kuidas kuningad tekivad,” lausus ta.

Kuigi Kõivude faasaniaedikus olid rotikuninga küljes veel mõned elus rotid, oleks needki varsti surnud. Rotikuninga rotid on surmale määratud, sest nad ei pääse toidu hankimiseks liikuma. Miljutini sõnul selgus, et Mõniste rotipuntrast on üks rott pärast surma maha pudenenud. Kokku oli puntras 16 rotti, praegu on neist säilinud 14. Ühe kallal toimetas ilmselt tuhkur, sest kassi Kõivudel ei ole.

Praegu on rotipundar Tartu ülikooli zooloogiamuuseumis sügavkülmutis. Seda prepareeritakse nii palju, et rotid säiliksid, ning seejärel asetatakse piiritusse või formaliini.  Andrei Miljutin arvab, et nädala või paari pärast saavad kõik huvilised zooloogiamuuseumi rotikuningat vaatama minna.

Maailmas teada 58 juhtumit

• Rotikuninga puhul on tegu sedavõrd haruldase nähtusega, et kogu maailmas on 400 aasta jooksul registreeritud vaid 58 juhtumit. Kuus kuningat on praegu tallel maailma eri  muuseumides.
• Sõna rotikuningas on vana väljend. Keskajal nimetati niimoodi inimesi, kes elasid teiste arvel. Tänapäevases loodusteaduslikus tähenduses hakati sõna kasutama 18. sajandil, kui sõnaraamatutesse kirjutati, et rotikuningas (rat king, rattenkönig) tähendab rotipundart. Nimi rotikuningas võis tulla varasemast uskumusest, et omavahel sabapidi ühendatud rotid on üks organism: mitme kehaga ülemrott. Avastatud rotikuningad on koosnenud 3–32 rotist, suurem osa neist sisaldab 5–12 looma. Mõned kuningad on maailmas leitud ka oravate seast ning mitteametlikel andmetel ka hiirte hulgast.
• Kodurottide sabade sõlmumine on võimalik seetõttu, et nende sabad on pikad ja peenikesed. Koduroti saba pikkus on 100-110 % roti kehapikkusest ehk ligi 20 cm. Kodurotil on haardsaba, seda kasutab ta näiteks ronimisel, millestki kinni haaramisel.