Räpina IT-guru kolis Jaapanisse

Tõnu Samuel oma praeguses kodukohas Kanagawas koos kohaliku Jaapani rahvariides näitsikuga.	Foto: ERAKOGUTallinnas üles kasvanud ja viimased kümmekond aastat Räpinas elanud tuntud IT-spetsialist Tõnu Samuel (38) kolis möödunud aasta lõpus Jaapanisse ning suveks kolib sinna järgi ka tema pere. Võrumaa Teataja intervjueeris Jaapani tehnoloogiafirmas Kayac Inc. töötavat Samueli internetitelefoni Skype vahendusel.

Kas saame õigesti aru, et kõigepealt kolisite Tallinnast Räpinasse ja sealt siis Jaapanisse?


Tõnu Samuel: Ma mingi kaheksa/kümme aastat elasin Räpinas. Kuna ma kolisin sujuvalt pika aja jooksul, siis pole kindlat aega. Pikalt oli elamine ka Tallinnas paralleelselt.


Aga nüüd on siis Räpinaga kõik?


T. S.: Maja on alles. Eestis maja müüa ei tasu, raha ta eest ei saa, millega midagi muud teha saaks, ja kinnisvara on kasulikum omada kui raha. Hetkel on mul pere veel seal, aga suvest kolivad Jaapani üle.


Aga kuidas üldse Räpinasse sattusite?


T. S.: Mu vanaonu oli seal ja maja jäi tühjaks.


Kas sealt sai tööd ka teha, see on kaugtööd, nagu te tegite?


T. S.: Jah, kogu aeg sellest elasingi, internet on Eesti asulates kadestamisväärselt hea.


Aga miks siis otsustasite Jaapanisse kolida?


T. S.: Lihtsalt tuli pakkumine. IT-meestele tehakse ikka pakkumisi ja osad neist on välismaalt. USA, näiteks, on tüüpiline koht – sinna saab ikka kohti, kui otsida. Aga pakkumine Jaapanisse tuli esimest korda ja see pani mõtlema. Esiteks oli pakkumise sisu põnev ja teiseks – kui ma 38aastaselt ütlen „ei” esimesele Jaapani otsale, siis kas teist enam jõuabki ära oodata?


Nii et kõike ikka eemalt teha ei saa?


T. S.: Firmad on erinevad. Kui töötasin MySQL-is, siis firma poliitika oli, et kontorikulusid me ei maksa ja igaüks töötab kodus. Kui ise endale kontori üürid, siis firma seda ei kompenseeri ja keskset kontorit polnud. Selles osas on firma, kus ma töötan, võtnud poliitika, et kõik käivad kohal ja erandeid ei tehta. Mingi gripipuhang või muu äärmuslik juhtum ainult ehk. Lisaks eeldatakse selles firmas, et tiim teeb ühes ruumis tööd; firmal on mingi kuus-seitse kontorit, aga tiime hoitakse ühe toa piires koos.


Kas olete juba jaapani kultuuriga harjunud? Mis toitu te seal sööte?


T. S.: Kultuuri osas tegin ma korraliku kodutöö. Tegelikult me neist ju palju ei tea ning ma võtsin kätte ja lugesin hulgaliselt nende ajaloost, kommetest. Seetõttu väga suuri šokke pole olnud. Ka see aitas, et olen Hong Kongis palju käinud. Aasiasse esimest korda tulles on kultuurišokk päris suur, aga naljakaid asju ikka on, millest aru ei saa.


Söögi osas olen natuke jännis, kuna nad söövad mereande ja minule need reeglina ei meeldi. Eks ma siis ostan poest liha ja kartulit ning teen endale miskit. Tegelikult söön kartuli asemel enamasti riisi. Üks põhjus selleks on hind. Kartulit müüakse tükikaupa (umbes pool eurot tükk). Riis on selline, et vead kümnekilose koti koju ja saad kuu aega sellest süüa teha. Jaapan impordib umbes 60 protsenti oma söögist.


Juurikate puhul on natuke imelik, et nad kallid on. Kanafilee, näiteks, maksab sisuliselt sama palju kui kartul. Eestis olin harjunud, et võtan poest palju juurikaid ja siis mingit liha kõrvale, kuid Jaapanis olles on kuidagi harjumatu, et liha on juurikatega samas hinnas. Nii mõtlen ühepajatoitu tehes, et kas panen kolm või neli kartulit. Väikse kapsapea eest maksin kaks eurot. Selle jama asemel oleks võinud käntsaka liha grillida.


Mis on olnud kõige naljakam, mida Jaapanis olles märganud olete?


T. S.: Riidesse pandud päikseprillidega koer on üks naelu.


Jaapanis on kõik väga reglementeeritud – nagu meilgi on tavad ja reeglid, ainult et neist peetakse kinni. Nende tavadega on see, et kõik on väga kammitsetud ja piiritletud, ning mulle tundub, et tavade ja tabude murdmine on teatud määral seal isegi popp. Need on nagu Benny Hilli naljad.


Kas teil on suur pere?


T. S.: Mul on naine ja minu juures elab veel mu 15aastane poeg varasemast abielust.


Nii et kolmekesi asute siis Jaapanisse?


T. S.: Jah.


Kas naisel ka seal midagi teha on?


T. S.: Eks näeb, kas leiab talle tegevust. Jaapanis tööd leiab, aga suurrahvale omaselt ei osata seal keeli. Kui ise jaapani keelt ei oska, siis sind ei saa ka millekski kasutada. IT-mehed Eestis, näiteks, on pea kõik võimelised inglise keele töökeeleks võtma, aga siinsed mitte.


Aga kuidas te ise hakkama saate? Oskate keelt?


T. S.: Õpin.


Kirjeldage oma tööpäeva.


T. S.: Tööpäev kestab kella 10–19. Kell 10 algab harjutusega – jah, kõigepealt virgutusvõimlemine. See on lühike. Siis teeb igaüks omi asju oma laua taga. See on väga erinev, kuna ruum on kallis ja lauapind minimaalne. Firma, kus töötan, on väga eriline, kohalikud käivad siin suu ammuli vaatamas ja telekaameradki on aeg-ajalt filmimas. Firma on Jaapanis kuulus, seepärast ka.


Lõunal käin, kuidas kunagi – vahest „mäkis”, vahel mõnes kohalikus toidukohas, vahel olen ise ka söögi kaasa teinud. Söögikord maksab siin kümne euro kanti, McDonald’s on üks odavamaid kohti, Big Maci eine maksab seitse eurot. Samas saab tolle anonüümse kotleti asemel valida saia vahele kanafilee ja siis on hind odavam – kuus eurot.


Rongid on roppkallid. Ma elan umbes 40 kilomeetri kaugusel Tokyo kesklinnast – Kamakuras. See on ajalooline Jaapani pealinn, kus on paar-kümmend templit ja muud asja, lisaks maailmakuulus Suur Buda, mis on mu elukohast ehk pool kilomeetrit. Asukoht on nagu Nõmme Tallinnas ja ots siit Tokyosse maksab üheksa eurot.


Üldiselt ükski pilet alla kahe euro ei maksa, lühikesed otsad on selles mõttes eriti kallid. Samas on võimalik ka mingeid kuukaarte hankida ja see teeb sõidud natuke odavamaks.


Elamiste üür hakkab pihta 600 eurost ja selle eest saab meie mõistes kööktoa. Samas on jälle tehnika odavam, fotokaubad ja muud sellist on hinnaparadiis. Käibemaksu pole, müügimaks on viis protsenti – juba seegi teeb hinnad paremaks.


Jaapani turu tooted on tihti paremad kui mujal, enamus uusi asju tuleb kõigepealt siia. Peakski vaatama, kas mu mobiil on lõpuks mujal ka müügile tulnud. Ja isegi kui tuleb, ei saa mujal kasutada mitmeid funktsioone. Mul, näiteks, on võimalik telefoniga viibutades maksta rongipileti eest, lisaks on telekas olemas. Selliseid mänguasju on siin tehnikahuvilisele palju.


Korter on firma poolt või?


T. S.: Ma elan nii-öelda ühiselamus. See on selline suur villa moodi maja, kus mul on oma tuba. Firma on selle üürinud oma töötajatele.


Ja nii jääbki?


T. S.: Siin on mingid reeglid ja samas odav hind. Reeglid samas sisuliselt keelavad külalised. Ma kolin suveks välja, kui pere siia tuleb, seni hoian raha kokku ja elan ühikas. Ma olen sisuliselt tasuta sees ja seda tuleb maksimaalselt „lüpsta”, kuni saab.


Aga töötajad on seal eri rahvustest?


T. S.: Jah, meie firma laieneb kiirelt ja on hakanud välismaalastele rõhku panema. Nad tahavad laiemaks minna, kui Jaapan seda lubab, ja on vaja teistsugust mõtteviisi sisse tuua. Üldiselt kõik, keda praegu võetakse, on mingi tähtsa asjaga hakkama saanud. Need mehed on siis kõik koos tööle pandud ja eks sellest peab midagi võimsat välja tulema. Minu meelest täiesti tark tegu.


Mida te seal siis teete?


T. S.: Minu praegused tegevused on tehniliselt liiga keerulised, et neid lahti seletama hakata. Programmeerin. Teen mingeid prototüüpe mingitest vidinatest, mida me võiks edasi arendada, aga sisuliselt alles otsitakse seda Nokiat, mida me tegema hakkame.


Kui palju inimesi seal koos on?


T. S.: Firmas on 200 inimese ringis ja meil on korrusel koos umbes 50 inimest. On üks suur ruum.


Eestist olete seal ainus?


T. S.: Jah. Üks soomlane on, kaks prantslast, üks türklane, üks mehhiklane, üks ukrainlane, üks usbekk, kes mulle kohe meenuvad.


Nii et olete ise ka nagu Baruto („baruto” tähendab jaapani keeles baltlast, jaapani keeles „L”-tähte pole ja „R” hääldub osal juhtudel nagu „L” – toim)?


T. S.: Ma olen mõõdult suurem kui keegi teine. See mulje on neil küll, et me kõik oleme nagu Barutod vist. Baruto on siin väga kuulus. Eestiga seostubki ainult kaks asja: Skype ja Baruto.


Milles see kuulsus väljendub?


T. S.: Juuksur küsis, et kust pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Seepeale too kohe: „Baruto?”


Sumo turniiride ajal oli telerist palju Eesti-teemalisi saateid ka, nad avastasid seda enda jaoks, kuna oli uus kangelane tekkinud. Yokozuna on selline positsioon nende rahvusspordis, et seal on vahel null meest, vahest mitu. Hetkel on ainult üks – Hakuho. Ja Baruto on põhipretendent olemaks teine Yokozuna. Sumo on midagi sellist nagu ameeriklastele see pallimäng kurikatega ja kui sa oled üks kahest parimast mehest, siis …


… siis oled selline mees, nagu Eestis Veerpalu umbes?


T. S.: Veerpalu on vist väiksem. Meil on palju suuskadel tippu jõudnud. Ei tohi ka unustada, et Jaapani rahvaarv on üle 100 miljoni, nende hulgas tipus olla on midagi palju enamat.


Kas makstakse hästi?


T. S.: Ei midagi erilist ja raha pärast poleks ma ka tulnud. Ma tulin, kuna ilmselgelt on see firma piisavalt crazy.

Lisa kommentaar

AS Võru Teataja ei vastuta kommentaaride sisu ja õigsuse eest. Toimetusel on õigus kustutada kommentaare, mis on teemavälised, kirjutatud teise isiku nimel, solvavad, labased, sisaldavad reklaami, õhutavad vaenu, kutsuvad üles ebaseaduslikule tegevusele vms.

Turvakood
Värskenda

Mööblipood Mobecor pikk 15b Võrus

65€
Klapplaud Expert 2
206€
Sektsioon Magic
239€
Köögikomplekt Viza Plus 240
262€
Köögikomplekt Moreno Picard
248€
Riidekapp Paris 150/60 peegliga
111€
Pikendatav- ja kõrgendatav diivanilaud Dallas
330€
Riidekapp Multi NR.1

Get Adobe Flash player

Viimati lisatud albumid

Peaminister Rõivas Kuperjanovi pataljonis
Võru riigigümnaasiumile pandi nurgakivi
Andsumäe Offroad 2014
Langenud metsavendade ärasaatmine Heimtali kirikus
Ape linn 86
Metsavendade mälestusmärgi avamine Vastseliinas
Vahvaim vanaema Serafima: „Olge häätahtlikud!”
Antslas põles õlitehas