HÄDAS LUIGEPOEG • Võru külje all Kirumpääl elav pensionär käib juba kuu
aega Tamula järve ääres murtud tiiva ja jalaga luigepoega toitmas.

„Mina kui inimene leian, et loomale peab andma abi,” leiab Enn, kes käib halli värvi luigepoega toitmas kaks korda päevas, „halb vaadata, kui lind on sellises olukorras.” Ta annab luigele saia, kuigi teab, et see pole kõige parem toit, aga parem kui mitte midagi. Toitmata oleks luigepoeg juba väga nõrgaks jäänud.

Mees on pöördunud linnu murega linnavalitsuse poole, aga sealt öeldi, et järv pole linna teema ja mees suunati edasi keskkonnaametisse. Keskkonnaameti töötaja käis Karja tänavalt kohal, aga tunnistas, et võim ei hakka peale. Politseisse pöördumisest pole ka abi olnud – sealt öeldi, et ei saa midagi teha, kui õnnetust pole. Järv olevat maavanema rida, aga maavanem on parasjagu puhkusel.

Pöördutud on ka loomakliiniku poole, aga loomaarst ei osanud abi anda. Abi polnud ka Jaaniraotu linnu- ja loomaparki pöördumisest. Nii peab Enn linnuga ise hakkama saama. Tema hoolealune on üks seitsmest tänavu kevadel Tamula ääres munast koorunud luigepojast, kes on saanud viga ja lamab õnnetult järve
ääres murul ning teistega kaasa minna ei saa. Kui linde keegi toitma tuleb, siis ajavad teised haige linnu eemale ja talle midagi ei jäta.

„Skuutritele peaks piirangu panema,” leiab Enn. Tema arvates on linnu vigastus tulnud sellest, et skuutritega tekitatakse kalda ääres suuri laineid, mis võivad linnupojad vastu kaldakive vigaseks lüüa.