Eelmise nädala teisipäeva öösel vastu kolmapäeva kell pool 1 vallamaja kõrvalt asuvast signalisatsiooniga garaažist varastatud ATV leidsime üles tegelikult vargusele järgnenud päeval. Siin kohal peab andeks paluma sõprade, tuttavate ja töökaaslaste käest, et ei saanud alati tõtt räägitud kui jutt vajus varastatud ATV peale. Ikka uuriti, et kas on uudiseid, kas on tulnud infot, kas vargad on käes jne. ATV kohta oli uudiseid ja rohkemgi veel, aga kuna võtsime politsei ja seotud isikutega vastu otsuse uurimise ja varaste tabamise eesmärgil meie edu varjata ning vargale lõks seada, siis olime sunnitud meie edu ATV tagasi võitlemisel varjama.

Aga nüüd kõigest järge mööda. Oli teisipäeva õhtu ja nagu tihti teisipäeva õhtuti tuleb telekast Meistrite Liiga jalgpall. Vaatasime sõpradega vutti, mängisid Dortmundi Borussia ja Madridi Real. Võitis Dortmund 2:0. Jalka lõppes pool tundi enne südaööd. Oleks Dortmund veel ühe värava löönud oleks kahemängu kokkuvõttes järgnenud lisaaeg, ilmselt ka penaltid ning kõige lõpuks oleks kell juba olnud pool 1 öösel ning kõik meie 8 liikmeline seltskond oleks olnud löögihoos. Aga läks teisiti.

Just kell 00:32 helistas vallavanem Tiit: „ATV varastati just ära!“ Järgnes kiire püksid jalga, jope selga ja õue aktsioon. Minuti pärast Tiiduga kodumaja ees kokku saades oli infot juures nii palju, et meie sotsiaaltöötaja Maire kuulis kodust ATV hääli mööda sõitmas ning esimene järeldus oli, et ilmselt siis läks varas ATVga vallamajast mööda Ööbikuoru tänavat Suure-Ruuga küla ning Viitina suunas. Leppisime Tiiduga kokku, et tema läheb otse Suure-Ruugale, mina lähen Väiku-Ruuga kaudu. Kutsusin kaasa kolmandana telefonile vastanud Kaido, kahekesi ikka kindlam tagaajada. Ei olnud jälgi, ei olnud hääli. Sõitsin veel igaks juhuks kiiresti Viitinasse välja. Tiit ja abivallavanem Olev alustasid samal ajal vallamaja juurest täpsete jälgede ajamisega, sest esialgne suuna arvamine ei osutunud õigeks. Jäljed viisid vallamaja vastas asuvate kämpingute vahelt ja kitsa aiaprao ning vetsu tagant koolimaja tagahoovi, sealt edasi Tootsenite hoovi ning vana surnuaia tagant Rõugest eemale kolmetee haru suunas. Mina olin samal ajal Viitinast tagasi teel üle Mõõlu küla, kust põikasin ka Haanjasse. Helistasin ka heale sõbrale Silverile Plaani külla, et ta läheks Plaani kiriku juurde passima kui mõni kaubik või kahtlane sõiduk peaks mööda sõitma ning Läti poole suunduma. Silver läkski õue kell üks öösel aga seal pool oli vaikus. Saime aru, et esimesena pähe torgatanud arvamine, et küll ta sinna Läti poole hakkab suunduma, ei osutunud õigeks.

Rahulikult aga sihikindlalt igat teeotsa kontrollides ning jälgi ajades (mis kestis kokku 4 tundi ja 16 km) saime teada, et varas valis kolmetee harust kõige vähem sõidetava keskmise kruusa tee. Edasi suundus ta vasakule, Taudsa küla poole, ületas Rõuge-Kasaritsa asfalttee, kusjuures ristmikelt maha keerates kasutas tihti heinamaad, et jälgi peita. Vahepeal liitus meiega Tiidu vend Taavi, kes leidis jäljed Taudsa külast, kuigi küla teeotsas neid ei olnud. Mina ja Tiit olime jõudnud teeotste kontrollimisega juba Kasaritsa. Tiit võttis suuna Soekõrdsi külale, kuhu Taudsa külast viib vähe asustatud metsatee. Mina võtsin suuna Käätso kaudu Nursile, sest suund hakkas tasapisi Nursi peale kalduma ning see tundus mõistliku ettesõitmisena, kuigi me ei olnud selles kindlad. Lompka bussipeatuses Võru-Valga maanteel tegime Kaidoga peatuse, suretasime auto mootori ning lihtsalt kuulasime. Vaikus. Kell oli ca 2:00 öösel. Kusjuures see oli vaid 150 meetrit eemal ATV jälgedest, kuid sellest saime teada alles hiljem. Sõitsime edasi Nursi suunas, ise teadmata, et sõidame just mööda vaid 300 meetri kauguselt kohast, kus hiljem ATV suutsime leida. Ma olen kindel, et kell 2:00 öösel olid kurikaelad sealsamas ja tegelesid ATV peitmisega.

Läksime Tilgu külla, kust sel hetkel viimased jäljed leidsime. Sõidu suundi analüüsides jõudsin järeldusele, et ATV juht oli Tilgu külas väga imelikult käitunud, mitmes talu teeotsas ümber keeranud, ka heinamaad mööda sõitnud ja lõpuks tuldud külavaheteed (ca 1,8 km) tagasi sõitnud Soekõrdsi külla Rõuge-Võru asfaldile. Mingi asjaolu ajas varga segadusse ning ta otsustas oma teevalikus teha 180 kraadise muudatuse.

Mööda Võru-Rõuge asfaltit oli varas ATVga sõitnud ca 2,5 km Võru suunas kuni Jugo bussipeatuseni ja sealt vasakule Vana-Nursi suunas keeranud. Päris hullumeelne temp varga poolt sõita 2,5 km Rõuge valla ühte sõidetavamat asfaltteed ja teadmisega, et Võrust võib tulla juurde politseipatrulle vms. Kas keegi talle vastu sõitis ja kas ta vahepeal kuskil peitis, seda võib vaid oletada. Ja ta teadis täpselt millisest teeotsast tasub jälle ära keerata, et mitte mõnda taluhoovi sattuda. Vana-Nursi mõisast sõitis varas eemalt mööda, vana Valga maanteed pidi ja Lompka külast mööda Võru-Valga maanteele, mida mööda ca 1 km Nursi poole keeras ATV paremale Kaku veski suunas. Sellelt teeotsalt leidsime sel ööl ca kell 4.00 ka viimased ATV jäljed. Jahimeestest vennad Tiit ja Taavi näitasid väga häid jäljeküti oskusi, arvestades seda kui palju sõitis ATV mööda asfalti. ATV varas ei kasutanud üldsegi agressiivset sõidumaneeri, vaid väga osav uurimine suutis märgata ATV rehvi kalasaba mustrit kruusal, kuivanud poriloikudes ja kraavides. Mida kaugemale ta Rõuge alevikust jõudis, seda rohkem ta lihtsalt podistas kõik need teed läbi.

Seal samas Kaku veski teeotsas otsingud lõppesid, sest rohkem jälgi ei suutnud me leida. Meile hakkas tunduma, et ATV varas tahtis igal juhul Nursi kanti välja jõuda, Tilgu küla kaudu tal see ei õnnestunud ja ta otsustas ümber keerata ja ta jätkas teekonda Vana-Nursi kaudu. Selleks pidi väga hästi tundma kohalikke väiksemaid teid, ta pidi oskama tegema suurepäraselt vahelt teeotstest, mis viisid taluhoovidesse ja teeotstest, mis viisid segamatult järgmise külani. Kas ta oli eelnevalt kõik selgeks teinud või on ta inimene meie piirkonnast, kes teadis külateid kinnisilmi? Tiit ja Taavi kontrollisid Kaku veski ja selle läheduses maha jäetud hoone kompleksi ümbrust. Rohkem jälgi ei õnnestunud leida ning otsustasime kell pool 6 hommikul otsingud lõpetada, natuke puhata ning jätkata kohe valges.

Ja ega und ei tulnudki. Kõik ketras peas. Vallamajas kell 8.00 tegime kiirelt sissekande valla FBsse meid tabanud rünnakust ning jätkasime otsinguid. Kaku veski juurde viivalt asfaltteelt leidsime valges veel mõned jäljed, kuid ei enamat. Hargnesime maastikku, kammisime kogu ümbruse maastiku läbi, ei midagi. Naabruses asuv kollase kahekordse peahoonega mahajäetud, lagunev ja kõle hoonekompleks äratas tähelepanu. Hoone olevat kunagi kuulunud aiandus-mesindus seltsile. Kõiki loogilisi hoonete avasid kontrollides ei leidnud me ühtegi märki. Lootus hakkas kaduma. Järjest rohkem hakkas tunduma, et väike asfalttee, mille porisemast kohast leidsime viimase jälje tundus ideaalne koht ATV pakkimiseks mõne kaubiku kuuti või kärru, et sellega siis jäljetult kaduma. Kuid siis leidus meie seltskonnas Rõuge jahiseltsi esimees Aare Vumba, kelle nina haistis, et asi on endiselt kahtlane ning ei jätnud jonni. Aare leidis ATV maakivihoone porise ja pimeda laudadega aidatoa vasakust nurgast. Hea töö Aare Vumba! Aida uks ja aken olid vanade ja laiade laudadega kinni löödud, et keegi ruumi ei pääseks. Vaid osavalt piiludes oli näha, et vasakus pimedas nurgas musta kile ja mööblitüki all pori sees nagu midagi oleks. Osavalt kinni löödud laudasid uurides oli näha et värskelt on lauad lahti olnud ja tagasi löödud vaid ATV sisse ajamise kõrguselt. Muus osas oli olukord puutumata.

Otsustasime avalikkust meie hea jälitustöö tulemusena leitud ATVst mitte teavitada, lootuses, et ehk õnnestub vargad tabada ning kurikaeltest õhk puhtamaks teha meie piirkonnas. See inimene pidi olema kas kohalik või väga hästi kellegi poolt kohalike oludega informeeritud isik.  Võrumaa Teataja kirjutas samuti loo ning kirjeldas samuti, et kaotasime jäljed vaid 200 m kaugusel kohast kuhu varas ATV peitis (lehele infot jagades polnud ATV-d veel leitud). Ju varas vaatas, et need Rõuge mehed ei oli niisama lihtsad mehed, igale poole nad tulevad järgi, kõik jäljed nad võtavad üles ning nad kuramused on kogu aeg mul jälil. Ajalise hilinemisega aga järjekindlalt olime vargal sabas.

Õppetunnid:
1. Hoia oma vara. Ära muutu hooletuks, kuna sulle tundub, et kes see ikka julgeb varastada. Nad on ääretult nahaalsed. Isegi signalisatsiooniga vallamaja garaažist käib see minutitega ja nad on läinud.
2. Ära anna alla. Hakka kohe jälgi ajama. Esimesed tunnid on kõige olulisemad. Mine alati lõpuni, ära lõpeta jälitamist arvamusega, et nad on niikuinii juba lootusetult kaugele jõudnud.
3. Kutsu koheselt appi on sõpru-tuttavaid. Varguse puhul ei keelduta abistamast. Ka mina helistasin paari sõbrale, kes kahjuks öösel vastu ei võtnud. Hoidke oma telefonid ligi, ka öösel, iial ei või teada.
4. Tuleks moodustada turvalisuse eest hoolivate inimeste võrgustik, mis ulatuks üle valla kõikidesse piirkondadesse. Inimesed, kes hoiavad silmad lahti ja on alati valmis appi tulema, et võrgustikuna valla territoorium ära katta. Kui meil oleks olnud igas külas inimene, kes oleks läinud õue ja lihtsalt kuulanud kõrv kikkis, kas kuuleb-näeb midagi ebatavalist, oleks varaste tabamine veelgi kiirem.
5. Tasub investeerida valveseadmetesse ja –kaameratesse. Lihtsamad ka jahimeeste poolt kasutatavad GSM-valvekaamerad, mis saadavad sulle mobiilile pildi kui toimub liikumine, maksab alates ca 200 eurost. Ka vallavõim võtab kaameratega varustamise prioriteediks.
6. Kirjuta üles kahtlaseid autonumbreid, kes imeliku käitumisega silma jäävad. Pärast on hilja, kui midagi on juhtunud aga mäletad, et märkasid mingit seltskonda.

Olen kindel, et see kogemus ja õppetund aitab meil teha järeldusi ja ellu viia uusi tegevusi, et muuta valla elukeskkonda turvalisemaks.

Eelnev tekst on pärit Facebookist Karel Saarna kontolt. Vaata rohkem pilte siit.