Menu

Võru varjupaik ootab hirmuga aastavahetust

Võru varjupaiga perenaine Merike Torm Bimboga, kellel on veel hea ja armastav kodu leidmata. Foto: IRJA TÄHISMAAVARJUPAIK • Võru koduta loomade varjupaigas, kus hetkel koeri vähe, aga kasse see-eest nii palju, et osad koertele kuuluvad ruumid on tulnud nendele loovutada, kardetakse juba praegu jõulude ja aastavahetuse vahele jäävat aega, mil taevasse hakatakse lennutama ilutulestikke ning rakette. Hirmul on põhjust – nimelt jõuab just sel ajal varjupaika palju koeri, kellele pärast enam keegi järele ei tule.

Varjupaiga perenaine Merike Torm on reedel, nädal enne jõule murelik, aga natuke õnnelik ka. Nimelt on Võru varjupaigas praegu selline hea aeg, kus kodu otsivaid koeri on väga vähe – vaid kaheksa. Seepärast ei ole ka Võrumaa Teataja koerakonkursil rohkem varjupaigakoerte pilte ilmunud – koerad on lihtsalt otsa saanud. Sellegipoolest vaatab Merike Torm tühjaksjäänud kuutide poole mureliku pilguga. Nimelt on kohe-kohe saabumas pühad, mil armastatakse pauku teha ja taeva poole lennutatakse tuhandeid rakette. Koerad, kes niisugust müra kardavad, panevad paugutamise ajal sagedasti kodust plehku ja varasemad aastad on näidanud, et paljud neist satuvad oma rännakute tulemusena varjupaika. Merike Torm ennustab ka sel aastal töist aastavahetust, kuigi nipp koera kodus hoidmiseks on iseenesest väga lihtne: tuleb ta lihtsalt pühadeks (soovitavalt juba jõulude ajal)  siseruumidesse kutsuda ja teda seal hoida, kuni paugutamine läbi. Abi on võib olla ka loomakliinikutes müüdavatest taimsetest rahustitest.

Ma ei tahaks oma kassi tappa, aga …

Teine põhjus, miks varjupaigas muret tuntakse, on seal järjest suurenev kasside arv.  Hiirekuningaid on seal hetkel 100 ringis ja ruumipuudusel on neile tulnud loovutada ka mõned koertele mõeldud ruumid. Merike Tormi sõnul on kasse varjupaigas rohkem kui eelmisel aastal. „Juba suvel märkasime seda ja sügisel veelgi enam,” ütleb ta.

Põhjus on lihtne ja kurb – inimesed, kes on oma täiskasvanud loomast tüdinud või pole teda steriliseerinud ning tahavad tema soovimata järglastest vabaneda, poetavad kassipoegi majade trepikodadesse, talumajapidamiste juurde ja mujale seesugustesse kohtadesse ning loodavad, et küll keegi nad üles korjab. Varjupaiga perenaise sõnul saavad nad tihti kõnesid selliste majade omanikelt, kes teatavad nende juurde jäetud loomakestest. „Üks naine helistas ja rääkis nuttes, et on juba kaks niimoodi maha jäetud kassi endale võtnud, aga rohkem ei saa, sest võimalust pole,” toob ta näite. Sellisel juhul ei jää varjupaiga töötajatel muud üle, kui ilma hooleks jäetud loomale järele minna ja ta varjupaiga juba niigi kitsukestesse oludesse ära mahutada.

Tormi sõnul tuleb ette ka teistsuguseid kõnesid, mida võib liigitada emotsionaalseks väljapressimiseks: „Helistas üks naine ja rääkis, et kui meie tema kassipoegi ei võta, siis ta on sunnitud rääkima oma naabrimehega, kes on nõus nad ära tapma. Et tal süda valutab ja ta ei taha seda tegelikult teha, aga …

„Vastasin talle, et sel juhul jääb see teie südametunnistusele,” ütleb Merike Torm kindlalt. Tal on teada mitu juhtumit, kus omanik on oma looma soovimata järglased tapnud, kuid tõestada on seda raske, sest kurjategijal on alati vabandus varrukast võtta: tema ei ole midagi teinud või pole loom tema omagi.

Paljud inimesed ei tea, et maapiirkondades vanasti traditsiooniks olnud kutsikate ja kassipoegade uputamine ja loomade muul viisil piinamine on nüüd karistusseadustiku järgi kuritegu, mille eest on võimalik võtta kriminaalvastutusele. Lisaks sellele juhinduvad paljud loomaomanikud veel praeguseni nõukogudeaegsetest loomapidamisharjumustest, kus looma heaolule omistati väga vähe tähelepanu.

Hooletu loomaomanik võib sattuda musta nimekirja

Merike Tormi sõnul oleks halbade loomaomanike kindlakstegemisel ja tabamisel suuresti abi sellest, kui tehtaks kohustuslikuks loomade kiibistamine, nagu see on näiteks Tallinnas ja Pärnus. Selleks peaks Võrumaa omavalitsused sellise otsuse langetama, kuid iga kord, kui varjupaiga perenaine on linnaga sel teemal rääkinud, on tema ettepanekuga küll üldjoontes nõus oldud, kuid lõpliku otsuseni pole asi ikka jõudnud. „Eks hoitakse kokku,” arvab ta põhjuseks.
Varjupaiga enda loomad on kõik nii kiibitud kui vaktsineeritud, mis tähendab seda, et kui varjupaigast koer või kass võetakse ja ta tänavalt leitakse, on võimalik kiibi järgi looma omanikku tuvastada. Kui koer on hulkuma pääsenud kogemata, siis on omanikul koera tagasisaamise üle hea meel, aga kui tegemist on pahatahtliku omanikuga, kes koera kodust välja visanud, siis on tema jaoks kurvad tagajärjed: ta võib sattuda varjupaikade MTÜ (sinna kuuluvad lisaks Võrule ka Valga, Pärnu, Viljandi ja Virumaa varjupaik – toim) musta nimekirja, mis tähendab seda, et talle enam ühestki MTÜ varjupaigast looma ei anta.

Näiteid mustast nimekirjast

„Ükskord leidsime Võru linnast auto alla jäänud kassi. Tänu kiibile saime omaniku kätte. Meie ja tema vahel sõlmitud lepingus oli aga kirjas, et ta ei tohi kassi välja lasta, räägib Torm. Nimelt peab linnaruumis asuvasse majja või korterisse kassi ihkav inimene arvestama sellega, et linnas tohib varjupaigast võetud kassi pidada ainult siseruumides (maale elama viidav loom võib elada ka väljas, kui talu just suure maantee ääres pole – toim). Oma hooletuse tõttu ei anta auto alla jäänud kiisu omanikule MTÜ varjupaikadest enam ühtki looma.

Samuti läks musta nimekirja varjupaigast kassipoja võtnud inimene, kes looma võttes oli nõus tegema mida iganes ja lubas ta ise ära steriliseerida, kuid kes aasta pärast, kui kass juba suur oli ning varjupaigaga ühendust võttis, kaebas, et kass on liiga energiline, ja tahtis teda tagasi tuua. „Loomulikult oli kass ka steriliseerimata,” ütleb varjupaiga perenaine. Kuna varjupaik võtab tagasi kõik enda välja antud loomad, kellega hakkama ei saada, siis nii ka tehti, kuid enam see inimene varjupaigast ühtegi looma ei saa.

Need on muidugi vaid juhtumid, mida varjupaik teab, ehk jäämäe veepealne osa. Paljudest looma hooletusse jätmistest ja piinamistest ei saada kunagi teada, sest jäljed on osavalt ära peidetud. „Inimesed on kummalised,” ütleb Merike Torm ohates. „Kasside suhtes lubavad nad endale ükskõik mida, koerte suhtes on olukord natuke parem.”

Näiteks on olnud juhtumeid, kus oma kadunud kassi taga otsiv omanik helistab varjupaika ja kui kuuleb, et tal tuleb tema sealviibimise eest maksta, ütleb, et see ei olegi tema kass või et tal on siis juba odavam turuväravast uus kass osta. „Kassi elu ei ole sentigi väärt,” ütleb varjupaiga perenaine nukralt naeratades.

Lootust siiski on

Et edaspidiseid pettumusi vältida, soovitab Merike Torm kõigil varjupaigalooma ihkajatel täita ära varjupaiga koduleheküljel olev avaldus, mille vastustest peaks selguma, kas inimene on endale kassi ja koera pidamisega kaasneva vastutuse selgeks mõelnud. Näiteks on seal küsimus: kas olete arvestanud sellega, et loom elab 15aastaseks?

„Meie jaoks ei ole tähtis ükskõik kui palju loomi välja anda,” ütleb ta ja mainib, et igale loomavõtjale räägitakse ära ka kõige mustem stsenaarium, mis koera või kassiomanikuks hakkamisega kaasneda võib, aga pahatihti ei mõtle inimesed asja 100 protsenti läbi.

Merike Tormi sõnul on halvad, nõukogude ajast pärit tõekspidamised visad taanduma, ent lootust on. „Olen nende kolme ja poole aasta jooksul, mil me oleme siin seda varjupaika pidanud, ka positiivset märganud,” ütleb ta. Põhiliselt loodab ta siiski noortele; koolilastele, kes on koolides loomade eest hoolitsemise kohta teavet saanud; ning nendele tublidele inimestele, kes usinalt ja rõõmuga varjupaigaloomadel oma vabast ajast abis käivad. „Usun küll, et vastutustundlikke inimesi tuleb juurde,” ütleb ta lootusekiirega hääles. „Uus generatsioon kasvab peale. Ma väga loodan nende peale.”

Näiteks on paljude Võrumaa koolide õpilased juba mitmendat aastat otsustanud, et teevad üksteisele kolmeeuroste kingipakkide asemel hoopis kingituse varjupaigale ja annetavad kingiraha koduta loomade heaks. „Igast koolist on tulnud mõni klass,” rõõmustab Merike Torm. „Täna käidi Kreutzwaldi gümnaasiumist, eile Põlvast. „Varsti tuleb oma iga-aastast annetust üle andma Kanepi kool. Nemad tegid ka ühel aastal koertele ise kuudi. Laste soovid olid peale kirjutatud …”

Nii et saab ikka positiivse noodiga lõpetada. Jumal tänatud, lootust siiski on! Kes tunneb, et ka temal on tahtmist ja jaksu jõuluajal koduta koerte ja kasside südameid rõõmustada, teadku, et selleks on mitmeid võimalusi: varjupaik ootab alati loomadele allapanekuks vanu tekke, linu, patju. Kes saab aidata rahaliselt, võib teha annetuse Varjupaikade MTÜ arveldusarve numbritele 10220068203017 (SEB Pank). (Ülekande selgituseks  märkida „Võru varjupaigale”.) Mistahes summa kulub ära, sest Võru varjupaik vajab kiiremas korras raha loomade soojakutele uute katuste ostmiseks ja samuti on kokku kuivamas vahendid loomade kastreerimiseks ja steriliseerimiseks.

Kes tahab niisama nõu ja jõuga abiks olla, võib hakata mõnele varjupaigaloomale veebiperemeheks või liituda varjupaigas abiks käivate vabatahtlikega – mõlema kaasalöömisvõimaluse kohta saab informatsiooni varjupaikade MTÜ kodulehelt www.varjupaik.ee või varjupaikade MTÜ Facebook’i leheküljelt. MTÜ AUH Võru varjupaiga vabatahtlike kohta saab samuti infot Facebook’ist või koduleheküljelt www. auh-auh.ee.

15 PÄEVA ENIMLOETUD