Menu

Sajandi mees – võrumaalane Aksel Mark

Lennart Meri esitlusel jutlemas Aksel Margaga. Foto: ERAKOGUJUUBEL • Auväärse sajandi pärjaga ehitud Võrumaa päritolu mees Aksel Mark võib oma tähtsatele tiitlitele täna lisada veel ühe – 100aastane! Vana Võrumaa kombe kohaselt hõiskavad sel puhul õnnesoove lisaks kõigile teistele ka Võrumaa Teataja lugejad. Nende seas pole nähtavasti küll enam kuigi palju tema koolivendi-õdesid Võru ühisgümnaasiumi päevilt, ka mitte temaaegseid ajakirjanikke Võrumaa Teatajast, aga üks koolikaaslane Kanepi kihelkonnakooli päevilt on küll teda tervitamas – klassiõde Hilda Sisask-Müürsepp Kanepist, kes ise mõne kuu eest sama ilusa numbriga juubelit pühitses. Ta mäletab veel üsna hästi „Marga-poisse” – nii Akslit kui ka tema venda Heinrichi.

Markade pere juured

Markade sünnikodu Otsa talu asus Kanepi kihelkonnas Krootuse (Kõlleste) vallas, Ihamarust umbes kilomeeter kirde suunas. Seda paika märgistab nüüd Heinrich Marga auks avatud mälestuskivi. Naabriks oli Tinno talu, kirjanike Richard Rohu ja tema õepoja Valev Uibopuu kodu.

Keskmise suurusega (47 ha) Otsa talu rajasid vanaisa Jaan ja vanaema Mari Mark. Isa August Mark oli poliitiliselt ja ühiskondlikult aktiivne, tegev juhtivatel kohtadel seltsides. Ema, sündinud Anna Raig, oli pärit samast külast Poolakese talust, oli hoolas taluperenaine, kes hoolitses väga oma poegade eest. Pere oli rõõmsameelne, sõbraliku suhtumisega üksteisesse ja humoorikas. Neid oli neli venda. Vanema venna Adolfi arreteerisid okupatsioonivõimud 1944. aastal ja ta suri 1947. aastal Norilski sunnitöölaagris. Vanuselt järgmise venna Alberti tapsid okupatsioonivõimud aastal 1944. Kolmas vend oli Heinrich ning kõige noorem vend oligi Aksel, keda ema olevat hellitanud Otsa talu „magusa piima ja koorega”. Ühele artiklile on ta alla kirjutanud „Aksel Mark, kelle vanaisa põgenes Virumaalt Haljalast üle kreisi piiri Võrumaale Kanepisse, et pääseda kupja kaebuse pärast peksust mõisatallis.” Pojapoeg põgenes Eestist, et pääseda teekonnast Siberisse.

Ülevaade kahe venna eluteest

Aksel Mark sündis 20. juunil 1913 Otsa talus, temast sai põllumajandusteadlane, poliitik ja kultuuriloolane. 1926. aastal lõpetas ta Kanepi kõrgema algkooli, hiljem Võru ühisgümnaasiumi ja Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna. Ta töötas Jõgeva sordikasvatuse heintaimede osakonnas, Narvas, Elvas ja Viru-Jaagupis maatulunduskonsulendina, aastatel 1941–1944 Rakveres agronoomina ja Virumaa peaagronoomina. Oli ajalehe Virumaa Teataja üks toimetajatest ja Agronoomide Koja liige.

1944. aastal põgenes Aksel Mark Soome, sealt edasi 1945. aastal Rootsi ning töötas kuningliku metsandus- ja põllumajandusakadeemia väliskatsete keskuses. Ta osales juhtivalt Eesti Agronoomide Seltsis Rootsi VPLis. Ta lülitus Rootsis ka Eesti pagulaste poliitilisse välisvõitlusse ning kultuuriloolisse ja ajakirjandustegevusse, aastatel 1962–1992 kuulus siseministrina Eesti eksiilvalitsusse. Oli Eesti Demokraatliku Uniooni asutajaid aastal 1947, aseesimees ja esimees, aastatel 1979–1983 Eesti Rahvusnõukogu esimees, Välisvõitluse Fondi asutaja ning esimees, ajalehe Teataja peatoimetaja ja vastutav väljaandja. Aksel Marka on autasustatud Eesti Vabariigi riigivapi neljanda klassi teenetemärgiga aastal 1999.

Aksel Marga vend Heinrich Mark sündis 1. oktoobril 1911. Ta lõpetas koos noorema vennaga Kanepi kooli ja õppis edasi Võrus õpetajate seminaris. 1938. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli õigusteaduskonna, töötas algkooliõpetajana, vandeadvokaadi abina Tartus ja Tallinnas. 1943. aastal põgenes Heinrich Mark Soome ja sealt 1944. aastal edasi Rootsi. Ta oli aastatel 1951–1979 Eesti Rahvusnõukogu peasekretär, aastatel 1953–1971 Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis riigisekretär, aastatel 1975–1982 Eesti Komitee esimees, auesimees, aastatel 1971–1990 Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis peaministri asetäitja, sõjaminister. Aastatel 1990–1992 oli ta Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis viimane peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis, kes andis 1992. aastal vastvalitud Eesti Vabariigi Riigikogu istungil üle Vabariigi Presidendi institutsiooni president Lennart Merile. On ka riigivapi teise klassi teenetemärgi kavaler. Ta suri 93aastasena 2. augustil 2004 Stockholmis ja tema põrmu tuhk puistati Stockholmi Metsakalmistu mälestusmurule.

Aksli sõnade järgi jäädvustub nende mälestus Kanepis Mäe surnuaial, kus puhkavad nende esivanemad, vanemad ja vennad.

Juubilari meenutusi

Aksel Mark meenutab üht seika Võrust aastal 1931: „Olime just kirjutanud gümnaasiumi viimase klassi riikliku eksamitöö saksa keeles. Mai viimaste päevade kevadilm, täis päikest ja õitsemist, meelitas tegema koolist poppi. Meid oli neli poissi ja otsustasime teha jalgrattasõidu Suurele Munamäele. Ööbiku org, Rõuge, Munamägi. Järgmisel päeval esimesel tunnil tuli klassi koolijuhataja direktor Juhan Koemets. Tal olid juba teada meie eelmise päeva seiklused. Noomis, tuletas meelde, et veel allume kooli korrale. Oleks meile kasulik, kui ei unustaks korda ka edasises elus. Ja siis ta astus klassist lahkuma. Oli juba ukse avanud, kui pööras ümber ja ütles: „Kui mina oleks olnud abituriendieas, siis oleks teid eile nelja jalgratturi asemel viis.” Juhan Koemets oli sündinud pedagoog.”

Võru ühisgümnaasiumis harrastati suure lustiga näitekunsti. 1931. aastal esitati näiteks Molière’i „Ihnust”. „Ihnuse” lavastusest oli direktor Koemets väga huvitatud: ta valis ise näidendi ja näitlejad ning kostüümid laenutati Vanemuisest. Akslile andis direktor loa kolm päeva koolist puududa, kui õpib osa hästi selgeks. Aksel tuupis pähe kogu näidendi ja see ei olnud ainus kord, kus ta oli laval. „Pisuhänd”, „Kroonu onu” jt etendused järgnesid ning ikka enam-vähem oli ta peaosas. Sõbrad arvasid, et ta hakkab elukutseliseks näitlejaks – aga seda ta ei tahtnud ja nii ka ei saanud. Tipp sellel alal oli, et ta oli „külalisnäitlejaks” kuulsa Liina Reimanni käe all valminud „Pisuhänna” etendusel Tartus – osatäitja haigestus etenduse eel ja Aksel „vana osatäitjana” Võrust sai teda otsemaid asendada. Näitemängud ja esinemised toimusid koolis hommikustel kokkutulekutel.

Kanepis õppides olid vennad Margad agarad karskusringi Päästja asutajad. Nad julgesid isegi vastu astuda teenekale kooli juhatajale D. Rohule, kes ei soostunud nende valitud ringi esimeest Täkku aktsepteerima, ning kaebasid Võrumaa kooliinspektorile, kes tuli kohapeale ja taastas õiguse nende kasuks.

Aksel on märkinud, et tema „karjääri” esimene tipphetk oli Võru gümnaasiumis karskusühingu esimeheks valimine, mis jätkus pärast lõpetamist Tartus ülikoolis, kui ta sai üliõpilaste karskusühenduse esimeheks. Ta kirjutab, et vend Heinrich jäi elu lõpuni täiskarsklaseks, Aksel nimetab end pärast 1940. aasta pöördelisi sündmusi „parajuslaseks”.

Võru ühisgümnaasiumis oli karskusühingus hooldaja eesti keele õpetaja Olev Parlo, sekretär Olli Pettai ja esimees Aksel Mark, kelle kõrval seisis alati Paul Raig, tema südamesõber juba Kanepi ajast. Selle organisatsiooni ainsa esindajana oli Aksel igal jõuluvaheajal Noorsoo Karskusliidu riiklikel koosolemistel. Tol ajal nõuti õpilastelt karskust ja Aksel Mark arvab, et talle oli see suureks plussiks õpetajate silmis. Isegi 20 aastat pärast lõpetamist pidas ta Võru ühisgümnaasiumis karskuskõne, kogu kool ja õpetajad olid kohal.

Aksel Margast sai Võrus Ugala noorseppade maleva ühe rühma pealik, ikka koos Paul Raigi ja koolivenna Rüütliga. Gümnasistid kutsusid Võrus ellu noorte meeste kristliku ühingu. Nad korjasid võrukestelt raha organisatsiooni ettevõtmisteks, tegid pikki jalutuskäike, korraldasid tuluõhtuid teeõhtute näol. Hiljem oli see organisatsioon välja surnud.

Peale selle hakkas Aksel Mark juba Võrus ka lehemeheks. Nad tegid õpiringi Võru ajalehe Elu juures. Ta oli ringi sekretär. Ent ta ei mäletanud enam täpselt, kas see oli ajakirjanduse või Põllumeeste Kogude noortering. Peatoimetaja Jaan Murro oli selle hing – ju ta kuulus mõlemasse täisenergiaga. Ringi tööst on tal meeles, et ta „ajas kotti” hilisema siseministri Veermaa, kes ilma ettevalmistamiseta tuli Võrru neile kõnet pidama. Aksel oli aga põllumeeste poliitikaga oma kodu kaudu hästi kursis.

Alustades Võrus väikeste kirjatükkidega ajalehes jätkas Aksel Mark mahukamalt Tartus ja ajakirjanikupisik viis ta Virumaa Teataja toimetajaks. Rootsis sai temast aga ajalehe Teataja peatoimetaja. Tema lood ilmusid ka Rootsi Eesti Päevalehes ja teistes eestlaste väljaannetes. Ilmselt polnud keeleprobleem takistuseks ka sõna sekka ütlemisel rootsikeelsetes väljaannetes. Oma lugusid avaldas ta pseudonüümi Hööveldaja all.

„Tõotan ustavaks jääda …”

„Tõotan ustavaks jääda …” – sellise pealkirjaga 1720-leheküljeline mahukas raamat Eesti Vabariigi eksiilvalitsusest aastatel 1940–1992 ilmus Eesti raamatukaupluste müügilettidele 2005. aastal. Raamatu on koostanud Mart Orav ja Enn Nõu, kuid üsna kandev osa on selles ka viimasel eksiilvalitsuse peaministril presidendi ülesannetes Heinrich Margal ning selles valitsuses kogu aja siseministri ülesandeid täitnud Aksel Margal. Nagu ta oma kirjas teatas, lendas Stockholmist lennukiga Tallinna raamatu esitlusele Teaduste Akadeemia raamatukokku terve Markade „klann”.

Aksel Mark pidas raamatu esitlusel lühikese kõne: „Lugupeetud koosolejad! Üks kõige esimesi Eestist lahkujaid juba 1940. aastal oli Tartu ülikooli füüsikaprofessor Harald Perlitz. Tema sõnastas põhjenduse nii endale kui ka kõigile meile järgmiselt: „Meie ei ole väejooksikud, kes on vaenlase kätte jätnud kodumaa ja rahva. Meie jätkame võitlust uutelt positsioonidelt nende vahenditega, milliseid kodumaale jäänud kasutada ei saa!” Mu karjapoisiea kaaslane Valev Uibopuu, kellest paguluses sai nimekas kirjanik ja teadlane, on kirjutanud üheainsa luuletuse „Uputuse aja”:
„Nemad ütlevad:
Teil on vabadus
Meie ütleme:
Teil on kodumaa.
Tuleb õppida
üle aegade ujuma.
Peame saama lindudeks,
kui vaja.
Peame saama kaladeks,
kui vaja.
Neid ei tõkesta piirid,
neid ei ohusta
uputuste ajad!”

See raamat ja meie tänane kokkutulek teenib eesmärki, et meie vahel ei oleks piiri. Oleme üle elanud uputuste ajad.”

Raamatu lõpus olevast nimeregistrist võib leida üle 60 viite Aksel Marga nimele, Heinich Margale on viiteid terve veerg. Raamatus on põhjalikum ülevaade eksiilvalitsuse tegevusest kuni juriidilise järjepidevuse üleandmiseni Eesti Vabariigi demokraatlikult valitud presidendile Lennart Merile 7. oktoobril 1992 Riigikogus koos mõlemate kõnedega. Raamat sisaldab lisaks üldosale rohkem kui 1000 lehekülge dokumente.

Raamatu teine esitlus toimus Tartu rahu 85. aastapäeval Tartu linnamuuseumis 2. veebruaril 2005. Kirjanike Liidu esindajana rääkis Janika Kronberg väga soojade sõnadega vendadest Markadest, selle raamatu sünniloost ja Markade abist K. Ristikivi muuseumi rajamisel Tartusse.

Suure pere seenior – „klanni päälik”

Rootsis ilmus Aksel Marga tütrelt Mai Mark-Beijerilt 240-leheküljeline kaunis raamat, mis kandis rootsikeelset pealkirja „Landkränning”. See raamat oli tütre tänu isale tema 95. sünnipäeva puhul. Raamatus on avaldatud ja kommenteeritud isa Aksli ja ema Anu kirjavahetust paguluse algaastail 1944–1945.

Rootsis ilmuvale Eesti Päevalehele kirjutas oma arvustuses Oole Kint, et pealkirjast saab hästi aru, kui mõelda sellele, et Aksel Mark on möödunud okupatsiooniaegu Eestis vaadelnud kui üleujutamisaegu oma sõbra Valev Uibopuu ainsa luuletuse järgi.

Mai Beijer annab päevikulise ülevaate oma isa tegevusest Eesti heaks ja Eesti pagulaskonna organiseerimisel. Rootslastest lugejate teadmiste täiendamiseks on märgitud ka Eesti ajaloo tähtsamad daatumid. Raamatut kaunistavad Aksli kolme tütre, Mai, Mari (manalateeline) ja Tiina lapsekäega joonistatud pildid, mis lisati isale saadetud kirjadele. Pagulastee valik aastal 1944 ei olnud kerge otsus, aga tütred leidsid hiljemgi, et isa tegi õige otsuse.

Mai Beijeril on juba ka uus raamat valmis – „Mest Sprak – Ainult keel”, mis võtab kokku tema filoloogilise teadustegevuse 20 erineva keelega. Aksel Marga tütrena kuulub ka Mai meie Kanepi kihelkonnast pärinevate teadlaste järelpõlve.

Minu sidemed Aksel Margaga algasid kohtumisega Kanepis meie koduaias möödunud aastatuhande lõpus. Kaks mahukat kausta kirjavahetust (kord nädalas) Aksel Margaga annavad väärtuslikku lisa mitte ainult kodukandi kultuuriloole, vaid sisaldavad ka huvitavaid seiku temaaegsete riigi- ja kultuuritegelaste elust. Lisaks sellele on olemas ka osa tema rohkem kui poole sajandi pikkusest kirjavahetusest Koorastest pärineva luuletaja, kirjaniku ja vaibakunstniku Erika-Aland Vernikuga Brasiiliast koos fotodega. Kuni selle ajani puudusid meil täpsemad andmed Kanepi Vabadussõja ausamba autori Aleksander Jannese kohta. Tänu temale saime kontakti skulptori tütre Muusaga, kelle täpsustatud andmed ja fotod aitasid väga palju kaasa meie kultuuriloo uurimisele. Muusa pärandas surres isa päevikud ja albumid allakirjutanule. See on võimaldanud skulptori unustusse jäänud teened eesti heaks taastada. Viimati sai piltide ja töölepinguga tõestada Aleksander Jannese tööd Tallinnas Sõjaväekalmistul taastatud Vabadussõja mälestusehise püstitamisel kodukandi arhitekti Juhan Edgar Kuusiku projekti järgi.

Kokkuvõte

Aksel Marga noorusaeg Võrus oli kaunis ja ühiskondlikult aktiivne, see lõi aluse laialdasema ühiskondliku tegevuse jätkamiseks ülikoolilinnas Tartus. Kahtlemata oli Võrust kaasa viidud innustus ja kogemus üheks aluseks kogu eluks tema ühiskondliku elu ning maailmavaateliste väärtuste kujunemisel.

Aksel Mark on praeguseni meie elav ajalugu, tugisammas meie Kanepi kihelkonnast võrsunud suurmeestele, hea mälu ja suure teadmistepagasiga.

Meie kodukandi rahva parimad õnnesoovid SAJANDI MEHELE Aksel Margale koos Võrumaa Teataja lugejate ja ajakirjanikega!

Kanepis 3. juunil 2013

ENIMLOETUD

VIIMASED