Menu

Aastaselt jalgsirännakult naasnud Võru mees: rändurile on parim Hispaania

Rännumees Heini Räämet (habemega) teisipäeval Võrus maavalitsuse saalis kohvilaua taga oma elamustest pajatamas. Laua taga kuulavad tema juttu (paremalt) Võru linnapea kt Jüri Kaver ja maavanem Andres Kõiv. Foto: Inno TähismaaTeisipäeval korraldas Võru maavalitsus vastuvõtu Võrust pärit rändurile, kes pea aasta aega kestnud rännaku jooksul matkas jalgsi Tallinnast Portugali pealinna Lissaboni, kokku ligi 6000 kilomeetrit.

Reisi jooksul omale pika habeme kasvatanud Heini Räämet (45) näis pakatavat tervisest ja teotahtest ning ütles, et plaanib juba uut rännakut, kas siis jalgrattaga ümber maailma või jalgsi Euroopa põhjatipust Norras kuni lõunatippu Kreekas. „Paar aastat puhkan,” rääkis Räämet, kes jõudis aprilli algul tagasi 343 päeva kestnud reisilt, millele pidas vastu vaid üks paar sõdurisaapaid.

„Need saapad päästsid,” kiitis Räämet oma käimasid, millel kulus rännaku lõpuks küll tallamuster päris ära ja meenutasid rohkem sandaale, ent ometi pidasid vastu ja kaitsesid jalgu kõikvõimalike ohtude eest. Näiteks tossudega oleks võinud jalad teeäärsetes aukudes ja kraavides viga saada. „Talvel on nad libedad, aga lund oli õnneks vähe,” iseloomustas rändur kaitseväes kasutusel olevaid vastupidavaid saapaid.

Maavanem Andres Kõiv andis rännumehele üle meene, kasti sisse pakitud vasekarva metallist pastlad ning Võru linnapea kohusetäitja Jüri Kaver kinkis linna poolt võimaluse valida uued saapad Võru jalatsivabriku Ritico valikust. Vastuvõtt jätkus maavalitsuse saalis laua ümber väikses vestlusringis, kus rännumees pajatas oma reisielamusi.

Saapad pidasid vastu

Armastus jalgsi matkamise vastu oli teda nakatanud juba aastaid tagasi. Kirglik rännumees rääkis, et on Eesti risti-põiki läbi rännanud, nii jalgrattaga kui jalgsi. Ühtlasi on ta risti-rästi läbi käinud terve Võrumaa.

Räämet rääkis, et tema saapad olid Sloveenia päritolu ja võeti kaitseväes kasutusele vahetult enne rännaku algust. Kuigi Räämet oli planeerinud oma matka alles 50. eluaastaks, mil ta jääb pensionile, tuli kihk varem peale ja läks sõjaväest möödunud aastal erru. Enne seda oli ta ligi 20 aastat sõjaväeteenistuses, viimati töötas Kuperjanovi pataljonis staabiohvitserina ja oli välja teeninud kapteni aukraadi. Esmaspäeval võttiski ta ette külaskäigu väeossa, kuhu viis kingituseks kaasa pika rännaku edukalt vastu pidanud sõdurisaapad. Need on edaspidi osa võistluse „Murtud saabas” rändauhinnast.

Oma rännakut või „jalutuskäiku”, nagu ta ise pea aasta kestnud matka kutsub, alustas mees planeeritust varem pärast televisioonist nähtud „Osooni” saadet, kus oli juttu Eestit läbinud matkajatest, kes olid teel Norrast Kreekasse. See saade innustas Võru meest oma teekonda varem alustama. Ta läks sõjaväest reservi, kuna aastapikkust puhkust polnud võimalik saada.

Parimad rännuteed Hispaanias

Rännumehe teekond sai alguse Tallinnast ja teiste pikamaamatkajate eeskujul vedas ta esialgu enda järel väikest käru. Sellest ta loobus juba Leedus, sest käruga oli raske ringi liikuda. Leedus pakkis ta oma asjad seljakotti ja nõnda läbis tuhandeid kilomeetreid, ligi 20 kg kaaluv seljakott seljas. Päevas läbis ta keskmiselt 15–20 kilomeetrit, mõnel päeval 45, mõnel vaid paar kilomeetrit.

Parimad teed matkamiseks on rännumehe hinnangul Hispaanias, kus on ränduritele spetsiaalsed rajad. Hispaania loodeosas asuv Santiago de Compostela linnake on paljudele palveränduritele olnud aastasadu palverännakute sihtpunkt ja selle raja läbis ka Henni Räämet, kuigi algul oli ta planeerinud läbida Hispaania keskosa ja jõuda Gibraltarile. Mugav oli rännata Hollandis, kus on tihe jalgrattateede võrgustik, samuti Saksamaal. Eestis on võrreldes teiste piirkondadega väga palju kruusateid. Kruusateed on levinud ka Lätis ja Leedus, Saksamaal on juba ainult asfalt ja väga tihe teedevõrk. Poolas on teed väga kitsad, Belgias palju laiemad.

Reisi eelarve 4000 eurot

Matkamehel oli kaasas arvuti, mis kahjuks poole tee peal üles ütles, nii et see tuli Eestisse tagasi saata. Lisaks oli tal igaks juhuks kolm mobiiltelefoni, juhuks, kui akut pole võimalik laadida. Üks telefon oli varustatud GPSiga, teisel oli suurem aku ja kolmas töötas fotoaparaadina. Kaasas oli ka OÜ Eli poolt antud päiksepaneel, ent seda tuli kasutada vähe, kuna tee peal oli võimalik kasutada elektrivoolu akude laadimiseks.

Lisaks tehnikale oli seljakotis telkmadrats, magamiskott, tagavarariided, meditsiinivahendid, priimus ja kaks liitrit vett. Reisi eelarve oli kokku ligi 4000 eurot, lisaks sellele 20 000 krooni ettevalmistuseks, millest suurem osa kulus arvuti ostmiseks.

Räämet võttis reisi ette üksi, kuna nii pikaks retkeks oli raske kaaslast leida. Ta ütles, et üksiolemine probleeme ei valmistanud. Algul oli raske üksindusega harjuda, puudus küünarnukitunne ja loota sai ainult endale. „Aga inimene harjub kõigega,” rääkis rännumees, „psühholoogiliselt harjusin ära.” Ka järgmised reisid võtab ta ette üksi, aga kui abikaasa teda enam üksi ära ei lase, siis läheb koos kaasaga.

Suurim oht olid koerad

Mingeid kriitilisi hetki rännumehel reisi ajal ette ei tulnud, ainult Saksamaal suure vihmaga metsas oli kõhe tunne, kui puuoksad magamise ajal ülevalt alla mütsatasid. Portugalis, kus teed on kitsad, riivas auto ühes kurvis tema seljakotti. Suurimat ohtu kujutasid endast mitte inimesed, vaid koerad, kelle vastu sai kasutada gaasi. Ainsateks kaitsevahenditeks olid kaasas nuga ja gaas. Dokumentidest oli kaasas ID-kaart.

Toitu hankis rändur põhiliselt supermarketitest. Söögitegemiseks oli ka priimus kaasas, millega sai teha kaerahelbeputru ja suppi, samuti kohvi keeta. Põhiline toit oli sai, mille peal juustu, sinki, vorsti. Alates Saksamaast oli müügil palju salateid. Poolas sai metsas mustikaid süüa.

Kuigi algul oli rändur planeerinud suhelda Skype’i teel, et raha kokku hoida, see siiski ei õnnestunud, ja kui arvuti läks rivist välja, tuli ainult mobiiltelefoniga rääkida. See omakorda suurendas reisi eelarvet.

Suurema osa öödest veetis Võru rändur telgis, ligi 30 päeva sai olla ka katuse all. Kõige külalislahkemad olid reisi jooksul sakslased, samuti hispaanlased ja portugallased. Kõige suurem tarkus, mille rännumees kõrva taha pani, on järgmine: „Jalgsi rändamisel on oma võlu ja valu. Kui see läbi on, jääb võlu meelde, aga valu ununeb.”

Ränduril polnud spetsiaalset matkariietust. Jalas olid tavalised dressipüksid, seljas T-särk ja dressipluus. Selle peale muretses mees hiljem sooja jope. Reisi peal kulus kokku kaheksa paari sokke, osa neist olid spetsiaalsed matkasokid, mis peavad kaua vastu. Sokke pesta tuli kõige tihemini Poolas möödunud suvel suure kuumalaine ajal. Siis jahutas ta vahepeal oma jalgu lausa vees. Poolas tekkis jalgadele ka kolm väikest villi, muidu püsisid jalad terved.

Korra oli Heini Räämet reisi ajal ka haige, see juhtus aastavahetuse paiku Prantsusmaal pärast seda, kui ojas oma pead pesi. Haiguse tõttu lubas mees omale kaks puhkepäeva. Jõulud veetis rändur samuti Prantsusmaal, kus üks portugallane öömaja pakkus. Jõulusöögiks olid sai ja kartulisalat, joogiks vesi. Lisaks pruukis rännumees veini, seda peamiselt Hispaanias, kus vein on odavam kui vesi ja maitseb hea. Poolas jõi ta kosutuseks külma õlut.

Sellist tunnet, et oleks reisi poole pealt lõpetanud, Räämet ei tundnud. Kuigi talvel läks Prantsusmaal ilm külmaks, kohapeal räägiti, et oli kõige külmem talv üle 20 aasta. Samuti oli ilm külm ja tuuline Hispaanias. Sügisel oli Saksamaal pideva vihmasaju tõttu nädalateviisi keep märg ning telgi põhi kulus õhukeseks. Aga sellele vaatamata jätkas mees oma rännakut.

Tagasituleku oli ta planeerinud organiseerida mõne tuttava kaugsõidu autojuhiga või siis Eurolines’i bussiga või isegi häälega, ent ootamatult saabus pakkumine lennufirmalt Estonian Air, mis mehe Lissabonist Tallinna tõi. „Sain proovida reisimise kõige aeglasemat ja kiiremat võimalust,” rääkis ta.

Habet, mis reisi peal pikaks kasvas, pole Heini Räämet jõudnud veel ära ajada, kuna kõik sõbrad pole seda veel näinud. „Ära jõuab alati ajada,” lisas ta, kelmikas säde silmis.

KUUM

ENIMLOETUD

VIIMASED

Prev Next