Menu

Riigikogulane vastab pagulaste vastuvõtmise kohta

KÜSIMUS–VASTUS ❯ Varsti võib siis Võru vahel mõne mustanahalisega kokku trehvata. Seda muidugi juhul, kui teostub plaan võtta Eestisse vastu ligi 1000 pagulast (algul oli jutt 326, nüüd aga lisandus veel 700). Europarlamendi saadik Indrek Tarand ütles, et võiks pagulasega kogunisti ühe katuse all elada. Mida arvavad aga pagulaste majja toomisest meie riigikogulased? Küsisime neilt järgmisi küsimusi:

1. Mida arvate plaanist tuua Eestisse 326 pagulast? Kui palju peaks Eesti teie arvates pagulasi vastu võtma ning kas Eestil peaks olema õigus otsustada, millistest riikidest ta on nõus pagulasi vastu võtma ja millistest mitte?

2. Milliseid pagulasi te ise Eestis näha eelistaksite?

3. Indrek Tarand hõikas välja, et oleks nõus pagulasi isegi oma perre elama võtma. Kuidas on lood teiega – kas oleksite nõus pagulasega ühe katuse all elama? Kui jah, siis millise pagulasega? Kui ei, siis miks?

Meelis Mälberg (Reformierakond): Mina eelistan oma kodus elada ikka koos oma perega. Usun, et Indrek Tarand tõi selle oma perre võtmise välja kujundina ja ka tema elaks koos ikka oma perega. Pagulaste teemat käsitledes tuleb selgelt eristada sõjapõgenikud niinimetatud heaolupõgenikest. Praegusel juhul käib jutt just sõjapõgenikest. Need inimesed ei hülga oma kodu ja kodumaad lootuses leida mujalt paremat elu, vaid põgenevad eluga riskides sõja eest. Mõningatel juhtudel võib see tähendada ainsat võimalust üldse ellu jääda. Kindlasti on Eesti praegu suuteline pakkuma sellistele põgenikele uut elu. Loomulikult oleks eelistatud need inimesed, kes on oma kultuuriliselt ja usuliselt taustalt meile lähemad. Pean silmas eelkõige Ukraina sõjapõgenikke. Nad suudaksid kiiremini meie ühiskonda sisse elada ja tulevikus ise oma tööga panustada.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Need 326 pagulast tuleb vastu võtta. See on juba Brüsselis ja Berliinis otsustatud ning Tallinna arvamus enam ei loe. Arvata ja mõelda oleks tulnud siis, kui kaks kolmandikku eestimaalastest hääletas 2003. aastal Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Siis lootsime Euroopast vaid toetusi, kuid oma tulevaste kohustuste peale ei mõelnud. Nüüd tuleb neid täitma hakata. Võib-olla tõesti jäetakse meile väike vabadus valida riik, kelle põgenikke eelistada. Kuid mis vahet siin on? Olgu tulija Süüriast või Liibüast. Need on praegu põhilised riigid, kes Euroopat oma paadipõgenikega ohustavad. Somaalia, Eritrea omi on vähem. Meie jaoks on nad kõik mustanahalised õnnetud, kelle arv võib tänavu tõusta üle 200 000. Esimeses ringis jaotatakse riikide vahel laiali 20 000 põgenikku, kellest siis 326 tuuakse Eestisse. Kuid ärgem unustagem, et jutt käib ühe aasta kvoodist! Järgmistel aastatel tulevad uued numbrid! On ju selge, et lähemate aastate jooksul põgenikevool Aafrikast ei vaibu. Läänemaailma pikaajalise koloniaalpoliitikaga on Musta Mandri riigid ahastuseni viidud. Lisaks veel USA sekkumine viimastel aastatel nende riikide sisepoliitikasse, mis kutsus esile suure ebastabiilsuse. Euroopa nopib nüüd omaenda sajanditepikkuse poliitika vilju.

2. Ma ei eelistaks kedagi, kuid ma lepin sellega, et need põgenikud tuleb vastu võtta. Nende olukord on kohutav ja me peame neid aitama. Kardan, et Eestis kujuneb põgenike poliitikast lähiaastate raske pähkel, tuline diskussioon, mis veelkord lõhestab meie rahva kaheks.  

3. Kui tarvis, tuleb ka mõni mustanahaline oma katuse alla võtta. Mina elasin Moskva riiklikus ülikoolis õppides sadade aafriklastega koos ja sain nendega hästi läbi. Reeglina on mustanahalised hea südamega inimesed. Ainult et erinevad elukombed on need, millega alguses raske harjuda. Mäletan, et kui nad ühiselamu köögis rahvusroogasid valmistama ja heeringaid praadima hakkasid, siis pidi pea alati löömaks minema. Eurooplased ei suutnud neid aroome kuidagi välja kannatada. Ent lõpuks harjub ka sellega. Tuleb vaid aknad lahti teha ja eestlase individualismist üle saada.  

Uno Kaskpeit (EKRE): Möödunud nädalal räägiti 326 pagulase vastuvõtust, nüüdseks on sellele lisandunud veel 700 pagulast ja olen kindel, et need arvud ei ole veel lõplikud.

Eesti Konservatiivne Rahva-erakond (EKRE) ei toeta mingeid Brüsseli (Euroopa Komisjoni) kvoote ega ka vabatahtlikku immigratsiooni kolmandatest riikidest, kuna meie rahvuslik kehand ei pea sellele vastu. EKRE nägemuses on Eesti riigi ülesanne säilitada meie riik, kultuur ja keel tulevastele põlvedele. Meil on niigi 30 protsenti muulasi (mittekodanikke), kelle integreerimine Eesti ühiskonda alles käib – seegi protsess on olnud väga pikk ja keeruline.

EKRE fraktsioon leiab, et ei Euroopa Komisjonil ega ühelgi teisel Euroopa Liidu (EL) institutsioonil pole õiguslikku alust Eestile ette öelda, millist immigratsioonipoliitikat teostada. ELi otsus, mis kohustaks avama piire põgenike sisserändele, ning põgenike kvootide kehtestamine oleks Lissaboni alusleppe jäme rikkumine, sest otsustuspädevus immigratsioonipoliitika – see tähendab ka sisserände kvoodi ja põgenikelaagrite rajamise küsimustes – on Lis-saboni alusleppe põhjal rahvusriikide ainupädevus. Juhul kui seda leppepunkti eiratakse, on Eestil nagu igal ELi liikmesriigil õigus see direktiiv õiguslikult alusetuks kuulutada ja EL kui juriidiline isik põhileppe rikkumise eest kohtusse kaevata.

Minu hinnangul liigub praegune Euroopa Liit kahjuks eemale Lissaboni alusleppe põhimõtetest ning suundub pigem föderatiivse liitriigi suunas, mis paratamatult sõidab üle väikeriikide ja nende kodanike huvidest ning tsentraliseerib juhtimise Brüsseli kätte. EKRE tahab kaitsta nende kodanike huve, kes leiavad, et põgenikelaagrite, migratsiooni- ja kaitsepoliitika üle otsustamine peab jääma rahvusriikide ainupädevuseks.

Indrek Tarandi sugused Brüsseli palgalised suuvoodrid ei suuda meie seisukohti muuta ja neil pole sellisteks juttudeks ka rahva mandaati. Mandaat anti talle Eesti huvide kaitseks. Lisaks on selline jutt demagoogiline. Üks asi on elada kellegagi koos, mis inimlikus mõttes pole lõpuks mingi võimatu tegu, teine asi aga kahjustada Eesti püsimajäämist ning see on meie rahva ja riigi huvide reetmine. Meie erakond ei põlasta teisi rahvusi, usku ega rasse, nagu üritatakse näidata, vaid kaitseb ainult oma rahva ja rahvuse olemasolu.

Tarmo Tamm (Keskerakond): 1. Euroopa Komisjoni soovitus 326 pagulast Eestile tundub olevat mitte lõplik, sest see arv võib oluliselt suurem olla ja räägitakse juba 1000 pagulasest. Minu arvates ei peaks Eesti pagulasi, kes on pärit meist täiesti erinevast kultuuriruumist, vastu võtma. Ilmselt me ei pääse pagulaste vastuvõtmisest, aga meil peaks olema õigus valida riiki, millest pagulased pärit on. Samuti peaks olema pagulastel õigus valida riiki, kus nad soovivad elada, sest Eesti ei kuulu pagulaste eelistatud riikide nimekirja. Kui Eesti võtab vastu pagulasi lihtsalt nimekirja alusel ja teadmata, kellega on tegemist, võivad meile sattuda nii äärmuslased kui ka ISISe võitlejad.

2. Mina eelistaks pagulasi  Ukrainast, juhul kui seal peaks sõda laienema üle riigi. Ukraina ja Eesti inimesed on kultuuriliselt lähedased ja usuline erinevus ei ole suur.

3. Loodan, et Indrek Tarand jääb oma sõnadele kindlaks ja mõni Vahemere paadipõgenik leiab tema kodus varjualust. Pagulaste probleemiga peaks riik ise hakkama saama ja peredesse majutamist antud olukorras mina vajalikuks ei pea. Kui sõjapõgenikud on pärit Euroopast, siis ei välista, et ka minu peres võib keegi ennast turvaliselt tunda, aga antud olukorras ei näe selleks vajadust.

Ivari Padar (SDE): Põgenikeprobleemist on saamas nii Euroopa kui ka Eesti jaoks ülimalt tõsine ja keeruline küsimus, kus me ei saa pead jaanalinnu kombel liiva alla peita ning teeselda, et probleemi pole. Euroopa Liidu liikmesriigina ühelt poolt, aga teisalt ka lihtsalt korraliku ühiskonna poole püüdleva kogukonnana, pean ma oluliseks osaleda põgenikele abi ja kaitse andmises. Olgu mainitud, et minu suguvõsast said 1944. aastal väga paljud pagulasteks ja minu ema oli üks vähestest, kes meie perest tollal koju jäi.

Omaette teema on muidugi see, kui palju ja mis tingimustel me selle probleemi lahendamisel osaleme. Pean ise oluliseks, et meile tulevad inimesed saaksid võimalikult kiiresti ka meie kogukonna liikmeks, kes õpivad ära keele ja osalevad aktiivselt meie elus, kaasa arvatud tööturul.

Mis puudutab Indrek Tarandi seisukohta, siis lühiajaliselt olen ma vajadusel ikka nõus pagulastele ulualust pakkuma, pikemaajaliselt peavad inimesed oma eluga siin ise hakkama saama.

Liina Kersna (Reformierakond): 1. Homme (eile, kolmapäeval – toim) peaks Euroopa Komisjon avalikustama oma lõpliku pakkumise. Eesti valitsus on kinnitanud, et kvoodipõhist lähenemist nad ei toeta, kuna kvoodi arvestuslik valem on Eesti suhtes ebaõiglane. Pagulaste vastuvõtmine peab olema riigile vabatahtlik. Eesti ei ole hetkel suuteline nii paljusid põgenikke vastu võtma. Meie praegune võimekus jääb kordades alla pakutud numbrile.

2. Kindlasti peaks jääma põgenikke vastu võtvale riigile kaalutlusõigus. Näiteks Soome võtab ÜROga sõlmitud kokkuleppe alusel aastas vastu üle 1000 põgeniku ja ka nemad saavad nii-öelda valida. Keskmiselt kümne protsendi osas on tavaliselt Soome riik öelnud, et pakutud pagulased nende riiki ei sobi.

Sõjakolletes, kust need inimesed põgenevad, on palju ka orvuks jäänud lapsi. Ma usun, et meie riigis on piisavalt palju suure südamega inimesi, kes sõjas vanemad kaotanud lapsele suudaksid ja tahaksid abi pakkuda. Oluline on ju see, et need kodust põgenema sunnitud inimesed võimalikult valutult uude kultuuriruumi sulanduksid.

3. Kindlasti ei arva ma, et Eesti riigi uksel peaks olema link vaid seespool. Kui Eesti käitub selles küsimuses väga jäigalt, siis võib selle tulemus olla, et piirid pannaksegi kinni ja meile jääb vaid unistus Schengeni ala lihtsustatud piirikontrollist ja vabast liikumisest. Mind ei häiriks, kui minuga samas majas elaks sõjast põgenenud perekond. Vastupidi, ma püüaksin neid igati toetada, et nad kiiremini kohaneksid.

Kalvi Kõva (SDE): On selge, et ühel või teisel viisil peab Eesti osalema pagulasprobleemi leevendamisel ja pagulaste aitamisel. Aga see, kui palju pagulasi Eesti vastu võtab, peaks ikkagi sõltuma meie riigi suutlikkusest, mitte ettekirjutatud kvootidest. Olukorras, kus Vao varjupaigataotlejate keskus on juba praegugi üle koormatud, ei ole Eesti võimeline 326 põgenikku majutama ja neile inimväärseid elamistingimusi pakkuma. Nii komplitseeritud probleemi puhul tuleb vältida populismi ja mõelda laiemalt ka meie halvenenud julgeolekuolukorrale, mis eeldab vastutuse jagamist üleeuroopaliselt.

Maire Aunaste (IRL): 1. Arv 326 on praeguseks juba tublisti muutunud – muidugi suuremaks. Kui Eesti näiteks peaks vastu võtma 326 pagulast, siis neil pagulastel on seaduslik õigus kutsuda kodumaalt järgi oma lähisugulased. Nii et algse arvu 326 võib kohe mitmekordistada. Teine ärevust tekitav mõte on, et kui üks Euroopa riik pagulasi juba vastu võtab, siis ei ole see arvatavasti ühekordne vastutulek. Pagulased ju jäävadki tulema ja Brüsseli kvoodid tõenäoliselt muutuvad korduvateks. Kindlasti ei ole ma nõus Brüsselis kinnitatavate kvootidega, mis siis liitu kuuluvatele riikidele käsu korras edastatakse. Iga riik peab ise kaaluma oma võimalusi ja Brüsseli ametnikele mitte niisama alluma. Ainult Eesti teab, missugused on meie riigi võimalused.

2. Eelistaksin, et iga rahvus elaks oma sünnimaal. Kui aga kusagil on elu täiesti võimatu, siis ma ei usu, et pagulasi vastu võttev maa pagulasi rahvuse järgi valida saaks. Muidugi oleksime me kergemini nõus Ukraina sõjapõgenikega, aga arv 326 räägib ikkagi Põhja-Aafrikast üle Vahemere tulnud põgenikest. Ja inimeste valimine usu või nahavärvi järgi lõhnab siiski orjaturu järgi. Praegusel ajal oleks see kahtlemata ebaeetiline.

3. Kui nõukogude aja lõpupoole Armeenias maavärisemine toimus, siis kõlas ka Eestis üleskutse võtta oma perre kasvõi üks armeenia laps. Minu ema oli kohe nõus, mina aga lugesin juba tookord kokku plusse ja miinuseid, mis taolise suure elumuutusega kaasas võiksid käia. Kuna olen pärast ülikooli lõpetamist elanud väga kitsastes (üüri-)tingimustes, siis jääks minu poolt pagulase enda juurde elama kutsumine ka praegu ära.

Arno Sild (EKRE) ei vastanud.

Priit Sibul (IRL) ei vastanud.

{fcomment}

15 PÄEVA ENIMLOETUD