Menu

Ebatavalised matkajad Võrumaal

Pirita kloostri sõbrad Kütiorus. 	   Foto: ALEKSANDER PLADOKLOOSTRISÕPRADE KÜLASKÄIK • Kevad teeb rahutuks ja kutsub rändama. Mitte üksnes linde, vaid ka inimesi – seltskondi, ametkondi, vennaskondi. Möödunud nädalal retk-les Võrumaa kõveratel teedel Pirita kloostri sõprade selts. Alguspäeval, 1. mail oli nendega ka Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan ja neli Püha Brigitta ordu nunna. Nad tutvusid Vastseliina lossivaremete ja Piusa oruga. Piiskop pidas jumalateenistuse uuendatud lossikabelis ja lahkus nunnadega Piritale.

Paarkümmend kloostrisõpra jätkasid matka 2. ja 3. mail. Nende juhiks oli kunagine poliitik ja minister Lagle Parek, kes ilmikuna on kolinud Pirita kloostrisse. Kloostrisõprade hulgas oli meremees, lendur, näitelejatar populaarsest TV-sarjast „Õnne 13”, kooliõpetajad jt. Lagle Pareki sõnul ühendab kõiki huvi eesti kultuuritraditsiooni säilimise vastu. Kõik ei kuulugi katoliku kirikusse, kuid tõdevad ristiusu osadust Eesti saatusloos II aastatuhandel. Ristiusu tõi Eestisse 13. sajandil roomakatoliku kirik, mille tõrjus välja luterlik usupuhastus 16. sajandil. Katoliiklus ei kadunud jäljetult – mitmed tavad, hulk risti- ja maarjapäevi jäid meie rahvakalendrisse, kuna sulasid ühte muinaseesti elutunnetusega. Neid matkajaid ühendas harras huvi eesti rahva mineviku ja edasise saatuse vastu.

Pirita–Vastseliina palverännaku tee

Matka ülesandeks oli Pirita–Vastseliina palverännakute tee märgistamine. Seni on kaardistatud 280 km pikkuse tee põhjapoolne lõik Tallinnast Kautlani. Tänavu jätkatakse tööd vastassuunas, Vastseliinast põhja poole. Lubatud on põhiteljest 20 km võnked ida-lääne suunas, kui selles kauguses asub usundiloo või eestluse olelusvõitlusega seotud kohti. Nii käidi 2. mail Puutli õigeusu kiriku ja metsavendade 1953. aasta lahingu mälestusmärgi juures.

3. mail jätkus matk Küti-orus, tutvustati selle ainulaadse maastiku, vanade vesiveskite ja ärkamisaegse kirjamehe Hindrik Prantsu noorusmaaga. Avanesid piiritud vaated kümnete kilomeetrite taga sinava silmapiirini, aga ka kadunud aegade hämarusse. Kohalik teejuht jutustas oma isalt kuuldud loo: tolle vanaema oli rääkinud oma noorusest, et seal oli väga palju hunte, kes pilkastel sügisöödel vahtisid põlevi silmi üle oru küla poole, aga kui nende ulgumine kostis tuppa, löönud vanemad inimesed risti ette „Poola moodi”. Vanaema oli sündinud 1840. aastail ning poolakatel taastatud katoliku kiriku mõju oli säilinud tema põlvkonnani, kuigi rootslased olid katoliku kiriku ja Poola võimu juba 1625. aastal Lõuna-Eestist välja tõrjunud.

Palverännud Pirita–Vastseliina rajal algavad ilmselt tuleval aastal, aga neis on lubatud osaleda vaid jalgsi, jalgrattal või ratsa.

Miks Vastseliina ja Pirita?

Pirita ja Vastseliina pole juhuslikult palverännaku otstel. Vastseliina oli keskaegse iseseisva Tartu piiskopiriigi piirilinnus ja tähtsaim tugipunkt. Pärast 1353. aasta septembriöö üleloomulikku ilmutust, mida meenutavad praeguseni inimkõrgused ristid kirdetorni ülaosal, algas siia palverändurite voolamine. Tulid üle Eesti, Vene võimu alla jäänud Setumaalt, Lätist, Preisimaalt. Läti keeles kannab Vana-Vastseliina praeguseni Ristilinna (Krustspils) nime. Rooma paavst Innocentius VI kuulutas Vastseliina pühapaigaks ja palverändurid käisid siia Püha Ristilt abi otsimas üle 250 aasta.

Pirita klooster põhjarannikul asutati Tallinna kodanike kulu ja kirjadega 1400. aastal. Kloostrielu juhiseks võeti Rootsi naispühaku Brigitta (1303–1373) koostatud Vadstena nunnakloostri põhikiri. Kolmelööviline gooti stiilis kloostrikirik mõõtmetega 56 x 24 m ja 35 m kõrguse katsuseharjaga (Munamäe torni kõrgus 29 m) valmis 1436. aastal ning oli Tartu toomkiriku kõrval suurim kirik Eestis. Hiilgeajal elas kloostris 60 nunna ja 26 preestrit. Klooster hävitati 1577. aastal Ivan Julma Vene vägede poolt.

Eesti taasiseseisvumise järel elustus ka sajandeid varemeis seisnud Pirita klooster. Seal elab kaheksa nunna mehhiko ja india päritoluga ning mõned ilmikud. Preestrina teenib prelaat Vello Salo, kes laiemalt tuntud vabadusvõitlejana ja Vatikanis kõrghariduse saanud ajaloolasena. Tosina aasta eest ütles ta Võrus Kandle aias: „Eesti rahvas peab taas mõtlema õppima – või ta sureb välja.” Mõtlemine aga eeldab mälu.

KUUM

ENIMLOETUD

VIIMASED

Prev Next