Menu

Kaks meest paadis, tormist rääkimata

Tuul (Marius Peterson) ja tuuletallaja (Ott Aardam) ohtlikul, kuid väga arendaval paadimatkal Norra fjordides ning avamerel. Foto: HARRI ROSPU(Jon Fosse „Ma olen tuul”. Theatrumi külalisetendus 14. veebruaril Võrus Kandle majas. Lavastaja Lembit Peterson, osades Marius Peterson ja Ott Aardam.)

 
ARVUSTUS • Theatrum on kummaline teater ja noorelt klassikustaatuse omandanud norralane Jon Fosse (snd 1959) on kummaline autor. Seda tausta arvestades pakub „Ma olen tuul” mõlemast adekvaatse pildi.

Aastal 2007 kirjutatud tükk on – vähemalt Theatrumi lavastuses – ka sobiv ringreisideks, s.t ei kaota nendega midagi. Seda nii vormilt (range black box) kui ka sisuliselt. Näidendi põhi-idee on ju ühtmoodi huvitav nii tuultele ja tormidele avatud Norra (või Eesti) rannikul kui sisemaiselt turvalises Võrus: mis toimub inimese ajus, kes on elust niivõrd tüdinenud, et ei viitsi end enam isegi korralikult tappa?

Kui võrrelda „Ma olen tuult” teise nähtud Fosse lavastusega, PolygonTeatri „Majaga”, siis leidub esimeses vähem välist tegevust, kuid tekst on kujundlikum ja hingepuudutavam. Sarnasusi on ka: kuigi tegevus toimub tänapäeva Norras, võiks see toimuda ka ükskõik millisel muul ajal ükskõik kus.  


Assotsiatsioon Tätte ja Matverega


Kodule ligemale: kui paadis on kaks Eesti meest, mõlemad pealegi näitlejad, siis tekib igas ausas eestlases kohe assotsiatsioon Tätte ja Matverega. „Ma olen tuul” pakub tõesti võrdlusvõimalusi. Peterson ehk Esimene (tema see „tuul” ju ongi) on kahtlemata Tätte. Tema funktsiooniks on demonstreerida oma selginud ja õdusalt kulgevat vaimu ning anda kõikvõimalikke tarku õpetusi – need jäävad nii partnerile kui ka publikule küll sisult hoomamatuks, kuid kõlavad siiski ilusasti. Kindlasti on Esimene sedasorti mees, kelles – nagu Tätteski – juba ainuüksi mõte järjekordses sadamas litsimajja minna tekitaks vastikust.

Aardam ehk Teine ehk Matvere on seevastu pigem tuuletallaja. Tema funktsioon on esitada küsimusi, sageli vaimukaid, tihti ka triviaalseid. Litsimaja dilemma jätaks tema puhul pigem lahtiseks. Aga kui on vaja otsusekindlust ja füüsilist vastupidavust, suudab ta partnerist tunduvalt rohkem. Temperamendilt on mõlemad tüüpilised „kuumad eesti mehed”.

Et meresõit näidendis ümbermaailmareisi mõõtmeid ei võta, tuleneb Fosse ratsionaalsest sõnakasutamisest – ta suudab niigi rohkem ära öelda kui Matvere ja Tätte ümbermaailmareisi päevikud kokku.

Naistest pole Fosse näidendis üldse juttu. See aga ei tähenda, et tegu oleks kuidagi rõhutatult meheliku tükiga. Merel, üksikul saarel, paadis, tormis – kõikjal läheb vaja üldinimlikke oskusi ja iseloomujooni, et toime tulla – kui muidugi on üldse tahtmist toime tulla.

Kõige kummalisem on muidugi see, kuidas Esimene, kes üldse rääkida ei taha, kes teeb seda vaikselt ja nagu vastu tahtmist („Iga sõna tuleb minust välja rebida.”), jõuab ometi nii palju ära öelda. Teise jutt pole ka sugugi üheplaanilisem või igavam, aga ohjad saab ta oma kätte alles finaalis.

Fosse kohtleb vaatajat nagu ujuvvahendi juhti, andes oma tekstiga kätte kindlad meremärgid, kuid jättes nendevahelise trassi ebakonkreetseks. Kõrvalekaldumisvõimalusi on nii palju, et paljalt sõnadele toetumine näidendi sisu edasi ei anna. Näiteks kas või selline dialoog: „Ütle, miks sa seda tegid?” – „Ma lihtsalt tegin seda.” Või tavaelus sageli kasutatav, täiesti mõttetu ütlus „kõik läheb hästi”. Fosse näidendis öeldakse seda niimoodi, et tundub, et kõik võibki hästi minna. Iseasi, mida see „kõik” iga tegelase ja vaataja jaoks eraldi sisaldab.

„Miks me peame veel natuke kaugemale minema?” – Ei peagi.

„Kas elamise esmaväljendus on rääkimine?” – Kõigi maade mobiilioperaatorite arvates loomulikult on.

„Kujund ütleb enamasti midagi muud, kui seda, mida ütelda tahetakse.” – Siia see koer maetud ongi: „Ma olen tuul” on ise üks suur kujundivaba kujund.  

Enam-vähem ainsad konkreetsed asjad, milledes tandem üksmeelele jõuab, on see, et tühja kõhuga on hea süüa, ja see, et vahetevahel on hea napsi võtta. Aga selleski suhtes on Teise poolthääled tunduvalt kindlamad ja siiramad.

Mõtiskluspausist

Kui esmakordselt seda lavastust vaatama läksin, suhtusin teise vaatusesse – Tarmo Johannese flöödikavasse – eelarvamusega. Arvasin, et erinevate autorite muusika ei lisa tekstiliselt nii tugevale ja kompaktsele näidendile midagi. Tegelikult lisab küll ja midagi hoopis ootamatut. Teatriga on ju nii, et kui eesriie sulgub, järgneb sellele traditsiooniliselt garderoobirutiin, seejärel ukse sulgemine väljastpoolt ja edasi on kõik kohe väga teatrikauge. Flöödimuusika mahendab seda kontrasti ja võimaldab Fosse teksti üle segamatult edasi mõtiskleda. Kas või selle üle, kas Esimene arvestas sellega, et Teine näeb tormi kätte jäädes majakat või mitte. Muidugi ei aita flöödimuusika sellele vastata, kuid niisamagi on mõnus veel pool tundi soojas saalis istudes juhuslikke meditatiivseid mõttealgeid arendada, ilma et laval toimuv sind vähimalgi määral raputaks. 

Kommentaarid   

+1 #1 Jo 2013-02-14 17:13
Väga asjalik ja hea arvustus! Suurepärane!
Tundsin täpselt sama peale vaatamist!
Tsiteeri | ebasobiv
-3 #2 superjama 2013-02-14 23:12
jumala eest, hoiduge sellest jamast, pigem minge vahtige tund aega aiaposti ja teine tund toanurka, rahvas on liiga viisakas, et kuulutada kuningas alasti olevaks ja poole pealt ära kõndida... aga ükskord tuleb minna...
jama, täielik jama, megajama....
aga nüüd on juba hilja, aga vähemalt teistele hoiatuseks
Tsiteeri | ebasobiv
-3 #3 ??? 2013-02-15 08:35
seda ei saa tõsiselt võtta !?, mõnel pool tehakse seda tükki ilma flöödipuhujata, et mis selle eksperimendi mõte siis jälle peaks olema, kas sõitma sinna ja uuesti vaatama, kuda mõjub.....või ei tähenda see tegelikult mitte midagi....või on lihtsalt juba nii, et midagi ei tähendagi midagi ?!, võimalus ka ilma esimese osata, kuda siis mõjub !?...tervik !?, et misasja !?
Tsiteeri | ebasobiv

15 PÄEVA ENIMLOETUD