Menu

Riigi peeglisse vaatamisest maailmavaatest olenemata

Europarlamendi saadik Kristiina Ojuland Võru linnas Jüri tänaval.  Foto: INNO TÄHISMAARiigikontrolli aastaraportit ei saa pidada pelgalt filosoofiliseks väljaandeks, sest riigikontrolöril Alar Karisel ei ole teist valikut, kui rääkida elust Eestis nii, nagu see pealtnäha edukate numbrite taga tegelikult on. Olulised näitajad justkui viitavad, et majandus on taastunud ning sissetulekud suurenenud, kuid igapäevaelus tööinimesed ja pensionärid seda ei tunneta. Midagi on valesti.

Hinnatõus tuleks statistikaameti andmeid usaldades siduda elektri, soojusenergia ja kütte kallinemisega. Oluliselt on kerkinud ka mootorkütuse, toidu ja mittealkohoolsete jookide hinnad. Enam kui kümnes maakonnas on rahvaarv kahanenud üle kümne protsendi ja siseränne ei toimu mitte maakonnakeskuste vahel, vaid peamiselt minnakse siiski Tallinnasse või Tartusse. Välismaal elavate, õppivate või töötavate makse maksvate kodanike arv jõuab peagi 100 000ni. Kaardil asustustihedust ilmestav graafik näitab halastamatult, et Eesti on tühjem kui kunagi varem ja vanem kui kunagi eales.

Tumedates toonides polnud aga mitte üksnes riigikontrolli aastaraport. ÜRO Rahvastikufondi iga-aastane raport hoiatab meid demograafilise kriisi eest. Ajaleht Washington Post märkis samateemalises artiklis, et tõelise häda retsept on kahjuks lihtne – teenuseid, mida inimesed vajavad, ei ole, sest pole inimesi, kes nende eest maksaks. Sama kinnitab ka riigikontrolör Karis. Eesti riik on hädas kasvavate sotsiaalkulude katmisega ja uuringud hoiatavad, et jätkusuutlik pole neis oludes ei meie pensioni- ega ka tervishoiusüsteem. Majanduskriisis lootis riik inimeste mõistmisele ja kannatlikkusele, ent millele loodab inimene, kui järjekindlalt ei astuta ühtki otsustavat sammu, et lahendada juba aastaid õhus olnud probleeme omavalitsuste ning riigi kohustuste täitmise osas?

Kui riigikontrolli auditis sisalduvat võib pealkirjastada tõdemusega, et Eesti riiki võivad kümne aastaga tabada toimimisraskused, on aeg peeglisse vaadata maailmavaatest sõltumata ja tunnistada, et lööklaused edukusest või eelarvetasakaalust on väga selgelt läbi kukkunud. Kuidas edasi?

Peaminister Andrus Ansip ütles Riigikogule järgmise aasta eelarveprojekti üle andes, et see töötab Toompeal ja Türil, ajab Eesti asja ning selle üle võib uhke olla. Mitmed ühiskonnas tunnustatud inimesed on samal ajal aga avaldanud muret näiteks eelarve sisulise selgituse puudumise üle ja koalitsiooni võimuväsimus on üha selgemini nii tajutav kui ka märgatav. Opositsioongi näib olevat käega löönud ja koridorides – olgu see Tallinnas, Brüsselis või Strasbourgis – on rohkem kuulda ülejärgmisel aastal toimuvateks parlamendivalimisteks valmistumisest kui arutlustest alternatiivide üle, mis looksid lahendusi ilmselgelt tupikusse jooksnud majanduspoliitikas.

15 PÄEVA ENIMLOETUD