Menu

Kangro preemia laureaat Grethe Rõõm: „Imed juhtuvad su oma nina all”

Bernard Kangro kirjandusauhinnaga pärjatud Grethe Rõõm (paremalt teine) 14. oktoobril Võru Avatud Ateljees, kus talle auhind pidulikult üle anti. Pildil paremal peab õnnitluskõnet Võru maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Pille Liblik. Foto: INNO TÄHISMAAVärske Bernard Kangro kirjandusauhinna laureaat, Kuressaares sündinud ja Rõuges elav Grethe Rõõm (34) rääkis Võrumaa Teatajale, kuidas Rõugesse kolimine teda kirjanikuks hakkama innustas, oma armastusloost abikaasa Taaviga, mis algas juba lasteaias, ja oskusest märgata imesid, mis sünnivad otse meie nina all.

Oled tuntud ka ajakirjanikuna (Grethe on töötanud ajakirjanikuna nii Võrumaa Teatajas kui Eesti Naises – toim). Räägi, kuidas sinust kirjanik sai?


Grethe Rõõm: Seda võib siduda Rõugesse kolimisega kuus aastat tagasi. Minu abikaasa Taavi sai tööd Võru maavalitsuses ja mina leidsin Võrumaa Teatajast kuulutuse, kus otsiti „keeletundjat inimest” (naerab lõbusalt). Nii ma Võrumaale sattusingi, see oli 2000. aastate alguses.


Siis asusitegi Rõugesse elama?


G. R.:
See juhtus nii, et sõitsime Võrus jalgratastega ja eksisime ära, kuni jõudsime lõpuks Rõugesse välja. Imeilus koht! Mõni aeg hiljem vaatasime Rõuge kandi maju ja üks räämas, väsinud ja võssauppunud majake Tindi külas jäi silma … Nüüd oleme juba kuus aastat rõugelased.


Ja seal siis ükspäev hakkasid kirjutama? Kuidas see juhtus?

 


G. R.:
Tegin lihtsalt ühel hetkel arvuti lahti ja hakkasin toksima. Kirjutasin tegelikult juba siis, kui Tartu ülikoolis õppisin (Grethe õppis Tartu ülikoolis eesti kirjandust – toim), aga mitte proosat, vaid luuletusi. Neid pole küll kuskil avaldatud.


Miks sa proosat kirjutama otsustasid hakata?


G. R.:
Siin mängib rolli vanus. Mulle tundub, et inimene peab enne pikemate tekstide kirjutama hakkamist küpsema. Mida aeg edasi, seda rohkem on ju elutarkust. Minu jaoks jõudis õige aeg kätte.


Kuidas sündis su esimese lasteraamatu, „Lohe Lembitu lood I. Pahandus ööbikuorus” kirjutamise idee?


G. R.:
See sündis ühel rattaretkel. Sõitsime kodu lähedal jalgratastega ja üks väike koeranähvits, kes nägi välja nagu lohe, hüppas Taavile säärde. Pärast seda käisime ühel õhtul Ööbikuorus jalutamas. Kui seal vaikselt olla, siis kuuleb igasugu huvitavaid hääli. Kodus tuli mõte, et raamatu pealkirjaks võiks olla Lohe Lembitu lood.


Naeratades: Mulle meeldib, kui Eesti raamatud kannavad eestikeelseid nimesid. On turvaline teada, et mu laps saab sealt eestikeelsed sõnad suhu.


Mitu last sul on ja kui vanad nad on?


G. R.:
Kolm. Sandra on 13, Emil seitse ja Kirke kaks.


On nad su raamatuid lugenud ja mida nad peale nende veel loevad?
G. R.:
Sandra on lugenud, Emilile loeme õhtuti ette. Usun, et emad-isad peavad lastele lugema, sest vaid nii saavad nad teadmise, et lugemine on lahe. Sandra loeb väga palju, ta on Videviku-lugude fänn, Emil käib esimeses klassis ja luges just „Sööbikut ja pisikut”. Oleme kõik fantaasiakirjanduse fännid, lastel on „Sõrmuste isandast” oma nimigi.


Kes on su kirjanduslikud eeskujud?


G. R.:
Välisautoritest kindlasti Tolkien. Eestlastest meeldib mulle Jaan Rannap, eriti tema „Agu Sihvka annab aru”, tegin temast ülikooli diplomitöögi. Leelo Tungal on ka armas kirjutaja. Lapsena lugesin põhiliselt „Seiklusjutte maalt ja merelt” ning „Kapten Granti lapsi”.


Kas su enda loomingus on rohkem fantaasiat või päriselu?


G. R.:
Ikka fantaasiat, aga eks mingi tõuge tuleb ka päriselust. Minu pere on väga jutuvestmislembeline, raamatutesse on jõudnud paljud minu Saaremaa vanaema ja vanaisa jutustatud lood. Vanaisa enam pole, aga vanaema on mul praeguseni väga vitaalne naisterahvas – mäletab isegi, millist värvi paberiga kommi talle peigmees tõi. Naerab.


Saaremaal on su elus niisiis väga tähtis roll. Kaua seal elasid ja miks ära tulid?


G. R.:
Elasin Saaremaal kuni lasteaia viimase rühmani, siis kolisime Vastseliina, kus käisin põhikoolis, ja pärast seda jälle Saaremaale – gümnaasiumi. Vastseliina lasteaias kohtusingi Taaviga, käisime ühes rühmas. Taavi mäletab, et mõtles mind nähes kohe, et selle tüdruku võtab ta endale naiseks. Kui mina pärast Kuressaare gümnaasiumi lõpetamist Tartusse õppima läksin, sättis tema oma asjad ka nii, et tuli samuti Tartusse õppima – majandust.


Õnneliku naeratusega: Ütle veel, et inimesed pole järjekindlad!


Mida su abikaasa praegu teeb?


G. R.:
Ta on Võru Tarbijate Ühistus kaubandusjuht.


Mida tema su raamatutest arvab?


G. R.:
Ta on hästi toetav. Kui aeg kaob kirjutades käest, siis on hea, kui keegi tegeleb meie kahe koera ja kassiga. Kirjutan tavaliselt kas hästi vara või hästi hilja. Taavi on minu kõige suurem toetaja ja tekstide esimene ülevaataja. Ta on ainult üks kord öelnud, et see lõik peatükist on jama, mis kirjutasin. Viimase raamatu puhul oli väga keeruline lahenduskäik – ka selle arutasin Taaviga läbi.


Kas Kangro preemia tuli sulle üllatusena? Aimasid sa seda ette?


G. R.:
Ei aimanud. Kui kunagi Võrumaa Teatajasse tööle läksin, siis mõtlesin, kui äge tunne see võib olla, kui sulle su loomingu eest pai tehakse. See on ikka ropult hea tunne. See preemia ongi mulle nagu soe pai.

 

Kui vanadele lastele su raamatud mõeldud on?


G. R.:
Lohe Lemps on väiksematele, viimane, „Raamatuvardjad” on alglassidele ja sealt ülespoole. Kolme-nelja-aastastele jääb ta keeruliseks. Sobib neile, kes armastavad nalja ja põnevust, sest seiklusi on seal küllaga.


Mis sulle kirjutamise juures kõige rohkem meeldib?


G. R.:
Kaifin tegemist palju rohkem kui lõpp-produkti. Pärast esimest esitlust oli tühi tunne, kuidagi kurb. Aga mingil hetkel motiveerib kehv tunne uut asja alustama.


Kirjutan praegu „Lempsu” kolmandat osa. Loodan ta sel aastal valmis saada.


Mis seal juhtuma hakkab?
G. R.
salapäraselt naeratades: Palju põnevaid asju. Minult on küsitud, et miks ma kirjutan konkreetsest kohast? Aga sellepärast, et kui sa silmad lahti teed, siis näed, et imed juhtuvad su oma nina all. Teine põhjus on see, et tahan avada neid kohti, mis on mulle midagi andnud. Olen juba kirjutanud Rõugest ja nüüd „Raamatuvardjates” kirjutan Võrust ja Kuressaarest. See on minu võimalus aitäh öelda ja pai teha.


Mis sulle Rõuges kõige rohkem meeldib?


G. R.:
Meeldib, et üksteisest hoolitakse, et inimesed ütlevad üksteisele tere. Tallinnas nii ei tehta. See on nii armas.


Ja mis Rõuge inimesed sinu raamatutest arvavad?


G. R.
rahulolevalt muheledes: Üks naine ütles, et tema mees pole tükk aega nii kõvasti naernud kui „Lohe Lembitut” lugedes.

Grethe Rõõmu sulest on siiamaani ilmunud:
„Lohe Lembitu lood I. Pahandus ööbikuorus” (2009)
„Lohe Lembitu lood II. Kitserööv” (2010)
„Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek” (2010)

15 PÄEVA ENIMLOETUD