Eesti vabadussõja sangarite kõrval on jäänud tänamatult varju vastupanuvõitlejad, kes nii Teise maailmasõja ajal kui ka pärast seda pidasid ennastsalgavat võitlust okupatsioonirežiimi vastu.

Vastupanuvõitluse päev 22. septembril aitab Teise maailmasõja keerises Eesti eest võidelnuid ning pärast sõda tegevust jätkanud metsavendi meelde tuletada ja esile tõsta. Tegemist oli meeste ja naistega, kes sõna otseses mõttes oma riigi, Eesti eest surma läksid ning seda paljudel juhtudel teadlikult.

Vastupanuvõitluse päeva on tähistatud kümmekond aastat. Seda päeva tähistati nõukogude ajal kui Tallinna vabastamise päeva, aga Eesti jaoks tähistab see traagiline päev pärastsõjaaegse viimase, Otto Tiefi valitsuse viimast istungit Põgari palvemajas Läänemaal.

Päev hiljem, 23. septembril, täna 70 aastat tagasi toimus kuulus Keila lahing ja sellele eelnenud kokkupõrge Kumna teeristil, kus Saksa sõjaväest lahku löönud eesti poisid läksid vastu ida poolt lähenevatele Punaarmee tankidele. Kokkupõrked Harjumaal Keila all aitasid tagasi hoida Punaarmee pealetungi ja andsid sellega võimaluse põgeneda laevadega Läände tuhandetel kaasmaalastel, keda vastasel korral oleks oodanud surm Siberis.

Vastupanuvõitlus on mitutpidi oluline, näidates ühelt poolt, et väikeste jõududega on sõja käigus võimalik vastu seista ja aeglustada ka väga suure vastase edenemist. Teiselt poolt näitab see, et Eesti mehed ei võidelnud sõja ajal ainult okupatsioonivägedes, vaid sõdisid ja langesid oma kodumaa eest. Vastupanuvõitlus näitab ühtlasi, et Eestit ei antud ära ilma ühegi püssipauguta. Vastupanuvõitluses osalejad langesid samasuguste kangelastena nagu Eesti vabadussõjas osalenud.

Nii vastupanuvõitlust Keila all kui ka hilisemat metsavendade tegevust võib auga pidada Eesti teiseks vabadussõjaks, mis lõppes küll lüüasaamisega, aga mis andis järeltulevatele põlvedele indu ja julgust vabaduse püüeteks ning iseseisvuse taastamiseks. Eesti mehed ja naised ei võidelnud ega langenud asjata, au neile!