Riigikogulane vastab sigade massitapmise kohta

KÜSIMUS–VASTUS •

1. Valitsus kavandab metssigade massitapmist, kus lubataks neid isegi autost tulistada ning seda pimedas, autotulede valgel. Kuidas te sellesse suhtute – kas selline abinõu on õigustatud, miks?

2. Mis on teie arvates põhjustanud Eestis sigade katku niivõrd kiire leviku?

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Isiklikult olen igasuguse massilise tapmise vastu. Toimugu see Auschwitzi surmalaagris või Võrumaa metsades. Praeguses olukorras peame siiski leppima metssigadele suurema jahipidamisega kui tavaliselt. Loodame, et see aitab katku levimise vastu, kuigi täit kindlust pole kellelgi, sest ellujäänud sead kukuvad kohe ka kiiremini sigima, et Eestimaa metsades oma sugu jätkata. Mis puutub autost sigadele jahipidamisse või pimeduses prožektori valguses tulistamisse, siis selle kohta on asjatundjad juba ammu oma sõna öelnud. See on liialt ohtlik inimestele, kelle kuul pimeduses leida võib. Kuid seda teati juba nõukogude ajal. Me oleksime nagu ise metsast tulnud ja avastame ammu teada tõdesid. Uskumatu, kuidas alles kaks aastat tagasi olime risti vastupidistel seisukohtadel. Siis me keelasime sigade suuremat küttimist ja nüüd oleme nad arvanud lindpriiks. Kus olid meie silmad siis ja kus nad on praegu?

2. Minu arvates on Eestis põhjustanud sigade katku nii kiire leviku inimene ise. Meie eelmised ja praegune põllumajandusminister, eelmine keskkonnaminister ja neile alluvad keskkonna- ja veterinaarteenistused. Valgevenes ja Lätis leviva seakatku vastu olid ametkonnad lubamatult ükskõiksed. Miks ei käidud seal asja lähemalt uurimas? Kui meenutan paari aasta tagust aega, ei mäleta ma laialdast katkuvastast kampaaniat. Midagi lehtedes kirjutati, kuid mingeid ulatuslikke üleskutseid seakasvatajaile, et hoidke väikseid lautu hoolikalt pisikute eest, ma küll ei mäleta. Alles nüüd, kui katk laviinina meile kaela langes, ärkasid ministeeriumid ja ametid. Kuid oli juba hilja. Andke andeks endise riigikorra kiitmise pärast, kuid lapsepõlvest mäletan, kui aktiivselt tollal katkude, taudide ja nakkushaiguste vastu võideldi. Igal juhul oli see korraldus parem kui praegu. Võime tunda tõsist muret, kui praegu meil veel mingi tõsine taud lahti läheks. Selge, et me pole selleks ette valmistatud. Ei julge mõeldagi, et sigade lohakast matmisest katkupisik põhjavette peaks sattuma. Siis oleksime lahti ka meie viimasest varandusest – kristallpuhtast joogiveest –, mille eest lõunamaades kulla hinda pakutakse. Hästi ütles Võrumaa Teataja oma juhtkirjas: Eestis on tegemist katku riikliku levitamisega.       

Ivari Padar (SDE): 1. Praegu on sigade suurem küttimine kindlasti põhjendatud ja vajalikud meetmed tuleb rakendada.

2. Pōhjusi on mitmeid ja targutada selle ümber saaks lõputult. Külma pead ei tohi selles olukorras kaotada ja tehtud vigadest tuleb kiiresti õppida. Õppetunni väärtusega on praegu see, kuidas riik suudab kriisiolukordades reageerida, kuidas toimib käsuahel ja mida siin kiiresti muuta tuleb.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Meil möllava sigade Aafrika katku tekitaja on unikaalne viirus. Sellel pole lähiliike, on vaid paar tüve ja kõik. Väliskeskkonnas püsib ta üsna hästi, talv teda ei tapa ja looma laibas püsib pikalt. Ei ole suudetud välja töötada tõhusat ravimit ega toimivat vaktsiini. Seega on tegemist äärmiselt ohtliku ja nakkava viirusega.

Taud on lühikese peiteajaga ja lõpeb üldjuhul kiire surmaga. Mõned ellujääjad siiski on ja need moodustavad metsas loodusliku reservuaari, kust nakatumata loomad hangivad uut nakkust. Peale selle võib taud muutuda endeemseks ja sead ei pruugi enam surra, vaid põevad katku meie gripi taoliselt. See on juhtunud Aafrikas ja ka mõnel Vahemere saarel. Seega võib tekkida looduslik kolle, mis jääbki püsima. Pärast sellise loodusliku kolde tekkimist võime oma lihaekspordiga lõplikult hüvasti jätta. See on ka üheks põhjuseks, miks tuleb hukata ka terved sead. Teine põhjus on see, et üks haigestunud või surnud loom on nakatanud teadmata arvu sigu samas farmis. Proovide vastuse ootamise ajal (paari-kolme päeva jooksul) on nakkus aga juba lõplikult farmi vallutanud. Seega kui tahame, et Eestis seakasvatus jätkuks ja sealiha saaks ka tulevikus eksportida, siis lihtsalt ei ole mingit muud võimalust.

Taudi taganemasundimiseks on ainult üks moodus – ­mets sigadest maksimaalselt puhtaks saada. Jahimeestel lasub siin tõsine vastutus. Neid saab aidata praeguseid jahipidamise võimalusi ajutiselt laiendades. Siinkohal olgu öeldud: kavakohaselt on siiski lubatud lasta vaid seisva mootoriga mootorsõidukilt ja valgusallikat tohib kasutada vaid kõrgistmelt tulistades. Seda tingib ohutustehnika. Kiiresti tuleb lahendada tervete, toiduks kõlblike sigade realiseerimise küsimus.

Metssigade populatsioon taastub kiiresti. Seda, et nad meie metsadest jäädavalt kaoks, ei maksa karta.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Meie valitsus võitleb juba pikemat aega tagajärgedega ja riigijuhtimine käib juhtumipõhiselt. Nüüd, kus seakatk on vallutanud peaaegu kogu Mandri-Eesti, asutakse võitlema peamiste katkulevitajate – metssigadega. Aasta tagasi oleks pidanud hakkama metssigade arvukust oluliselt vähendama, nagu seda tehti Lätis ja Leedus. Meie talitasime aga hoopis vastupidi ja lisasöötmise kaudu kasvatasime oluliselt metssigade arvu. Taudi levikut oleks saanud piirata, kui aasta tagasi, pärast esimest taudijuhtumit oleks hakatud konkreetselt tegutsema. Eesti on kolmest küljest piiratud veekogudega: Soome lahe, Läänemere ning Peipsi ja Pihkva järvega. Taudi leviku suund on olnud lõunast, Läti poolt. Minu arvates oleks tulnud Läänemere ja Peipsi-Pihkva joonele – Eesti lõunapiirile – tekitada paarikümne kilomeetri laiune tsoon, kus oleks aktiivselt metssigu kütitud ja niimoodi püütud vähendada taudi levikut. Katku levik on toimunud ju järk-järgult, lõunast Kesk- ja Põhja-Eesti poole.

Metssigade jahtimisega on lootusetult hiljaks jäädud ja nüüd kampaaniakorras metssigu jahtima hakata on liikumine ühest äärmusest teise. Metsseakorjuseid vedeleb metsa all ja viljapõldudel. Metssigade arvu tuleb vähendada, aga seda saab teha traditsioonilisi jahipidamisvõtteid kasutades ja kütitavate sigade arvu suurendades. Jahimeestel peab olema stiimul metssigade küttimiseks, sest vaid oma rahakoti pealt ei suuda nad seakarja arvukust kontrolli alla saada. Läti riik maksab iga lastud metssea eest 200 eurot ja asi toimib. Summutiga relvadest laskmisele, auto pealt laskmisele ja öösel kunstvalguse käes laskmisele olen mina igal juhul vastu. See on inimestele ohtlik ja soodustab salaküttimist.

Seakatku kiire leviku põhjus on see, et meil ei tehtud niisama hästi kui mitte midagi katku leviku ennetamiseks. Kui lätlased panustasid seakatku ennetus- ja teavitustöösse üle viie miljoni euro, siis meil ärgati alles siis, kui katk oli jõudnud juba Kesk-Eestisse. Meil on paari kuu jooksul hukatud juba üle 20 000 kodusea, samas Lätis on sel aastal hukatud ainult 201 kodusiga.

Meil valitseb täielik ükskõiksus ja paistab, et ei olda isegi huvitatud katku levikule piiripanemisest. Leidsin umbes kuu aega tagasi kodulähedasest metsast katku surnud metssea ning neid on seal kindlasti rohkem kui üks. Selles metsas käib palju marjulisi-seenelisi ehk teisisõnu haiguse võimalikke levitajaid. Lootsin, et mingilgi viisil antakse hoiatavat infot inimestele – kuid ei midagi sellist. Kui katk avastatakse farmist, hukatakse valimatult kõik sead. Katku täis metsa ei suudeta isegi tähistada.

Vigu on tehtud palju ja keegi peaks selle korraldamatuse eest vastutuse võtma.

Kalvi Kõva (SDE): 1. Mina ei ole jahinduse vallas asjatundja. Seega tuleb siin usaldada eksperte, kelle hinnangul on praeguses olukorras niisugused erandlikud abinõud õigustatud. Mäletatavasti Eesti aasta tagasi metssigade massijahi teed ei läinud, mis tagas selle, et metssead ei läinud liikvele. See on suure tõenäosusega ka põhjuseks, miks seakatk aasta vältel lautadesse ei jõudnud.

2. Siin ei ole kindlasti lõplikke vastuseid – tõsisemad analüüsid seisavad veel ees. Kiirele levikule võis kaasa aidata see, et võrreldes Läti ja Leeduga on Eestis märksa rohkem suuri sealautasid. Paraku on nii, et kui katk mõnda suurde lauta jõuab, siis on kõik seal olevad sead ohvrid. Kahjuks tuleb tunnistada ka seda, et riik ei olnud nii ulatuslikuks kriisiks valmis ning et nii seakatku tõkestamisel kui ka hukatud loomade käitlemisel on saamatud oldud. Usun, et praeguseks on vigadest õppust võetud.

Priit Sibul (IRL): Katk ja selle kiire levik Eestis on armutu ning selle leviku mahtu ja kiiruse põhjuseid ei suuda praegu keegi täpselt prognoosida. Seepärast on ka vajalikke abinõusid keeruline rakendada. Praegu on mitu olulist aspekti, mida silmas pidada. Sigade kasvatamine on Eesti maaelu ja põllumajanduspoliitika lahutamatu osa. Viimastel aastatel on seoses Vene kriisiga see turg olnud madalamal tasemel kui meie oskused ja võimekus lubaks. Kompetentsi on küll, aga turul valitsevate reeglite tõttu ei ole võimalik kaupa õiglase hinnaga turustada. Neid oskuseid peaksime kindlasti väärtustama ning tegema kõik enesest sõltuva, et seakasvatus saaks edasi eksisteerida ja taas jalule tõusta.

Katku levikuga seoses tuleb tarvitusele võtta meetmed, mis aitavad säilitada meie seakasvatuse traditsioone. Teine ja hoopis keerulisem teema on sigade massiline küttimine: nii emiste kui ka põrsaste küttimine ning tulevalgel laskmine jms, mis on vastuolus traditsioonilise jahipidamisega. Selge on ka see, et metssigade (nagu ka põtrade, kitsede, hirvede) populatsioon on suurem, kui see minimaalselt olema peaks. Ulukeid tuleb hakata käsitlema osana ressursist ja põllumajanduspoliitikast. Ei ole võimalik metsa kasvatada ja suurel hulgal põtru pidada. Niisamuti on kartuli ja metssigadega. See on hoopis põhjalikuma ja pikaajalisema arutelu teema.

Praegu valitsuses välja käidud ideed on minu jaoks pisikeses vastuolus ning ei pretendeeri vaid kiireloomulistele katkuga seonduvate probleemide lahendamisele. Kõike koos aga ei ole võimalik edukalt lahendada.

Uno Kaskpeit (EKRE): See abinõu oleks õigustatud, kui sellega oleks hakatud tegelema eelmisel aastal, kui seakatk Eestisse jõudis. Nüüd alustatava metssigade vastu võitlemise ja eelmisel aastal alustatud Eesti-Vene piiri väljaehitamise vahele võib tõmmata võrdusmärgi: ühega alustati liiga hilja ja teisega alustati „suure hurraaga” projektide ja plaanide koostamiseta.

Sigade Aafrika katku leviku ohjeldamisega pole meie vastutavad ametkonnad hakkama saanud või ei ole tahetud hakkama saada. Ulatuslikule katku levikule ootab Eesti rahvas kindlasti mõistlikku seletust. Võrreldes lätlaste 500 hukatud koduseaga ulatub meie hukatud kodusigade arv juba üle 20 000. Kui Lätis avastati metssigadel sigade Aafrika katk, kehtestati kord, kus katkuvaba metssea eest maksti kütile 200 eurot ja põrsa eest 50 eurot ning liha läks konservide tegemiseks. Hiljem seda korda muudeti ja iga viidud proovi eest maksti 35 eurot. Kui siga oli nakatunud, siis tuldi ja viidi metssiga põletamisele ning ruumid desinfitseeriti; kui siga ei olnud katkune, jäi lihakeha kütile. Samuti jagati jahiseltsidele külmikuid, kus  lihakehasid säilitada. Kohe pärast katku avastamist laiendati Lätimaal küttimise õigust öösihikutega ja hiljem lubati ka summutite kasutamist.

Meetmed, mida meil tahetakse rakendada metssigade küttimiseks, on jäänud lootusetult hiljaks. Kas see hilinemine tuleb ametnike ja ministrite ebakompetentsusest või on tegemist tahtliku tegevusetusega? Praegu on Eestis leitud need viimased „jahimehed”, kellele on pandud keskkonnaministri käskkirjaga metssigade tapmise norm. Norm on absurdne Lõuna-Eesti maakondade jaoks, kus seakatk metsas lokkab. Kõige hämmastavam on selles käskkirjas punkt: kui jahiselts ei täida maakonna jahindusnõukogu antud normi, siis võetakse jahiseltsilt jahimaa kasutamise õigus. See on selge näide, kuidas osatakse süüdlasi otsida ja oma vead maha vaikida. Selle asemel peaks vastutavad ministrid tagasi astuma ja õigel ajal tegemata otsuste eest vastutuse võtma. Härrased koalitsiooniametnikud, seiske peegli ette, vaadake endale otsa ja olge ükskord elus ausad ning tunnistage oma saamatust ja tehtud vigu!

Maire Aunaste (IRL): ei vastanud.

Liina Kersna (Reformierakond): ei vastanud.

Arno Sild (EKRE): ei vastanud.

{fcomment}