KÜSIMUS–VASTUS • Seoses läheneva vanavanemate päevaga uurisime meie riigikogulastelt järgmist:

1. Lähenemas on vanavanemate päev. Millised vahvad seigad on teil meeles seoses oma vanavanematega? Milliseid nende õpetussõnu siiamaani oluliseks peate?

2. Kui olete ise vanavanem, siis: mida vahvat võtate ette koos lastelastega, kui palju ja mis vanuses nad on ning kas veedate vanavanemate päeva koos?

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Tähtpäevad on toredad asjad ja mul pole midagi selle vastu, kui me ameeriklastega juhuslikult samal päeval oma vanavanemaid tervitama ja tänama oleme hakanud. Minu meelest on märksa tähtsam see, kuidas me vanaemasid ja vanaisasid ülejäänud päevadel austame. Ja kas austame? Kirjutan neid ridu, olles tulnud just ühest Lõuna-Eesti hooldekodust. Mul on seal üks ammune tuttav raskelt haige ja käin teda regulaarselt vaatamas. Nüüd juba mitu aastat. Hooldekodus on umbes poolsada asukat. Enamik neist kellegi vanaema või vanaisa. Tunnen neist peaaegu kõiki ja olen huvi tundnud ka vanainimeste varasema elujärje kohta. Ma ei liialda, kuid enamikul hooldekodu elanikest on kusagil oma kodu, paljudel maja, kus elavad lapselapsed. Küsimusele, miks siis vanainimene kodus elada ei tohi, ma ammendavat vastust tavaliselt ei saa. Üks mees ütles mulle otse: nad ei saa mind koju lasta, sest ma olen neil jalus. Kui väga rasked voodihaiged kõrvale jätta, siis enamik hooldekodu elanikke ongi oma päriskodust lihtsalt välja puksitud. Noortel on vaja ruumi ja avarust. Et see avar maja on vanaisa ehitatud, ei tule tavaliselt meeldegi. Nii suhtub vanadesse osa noori.

Kuidas suhtub Eesti riik eakatesse? Riigikogu võttis küll 2010. aastal vastu seaduse vanavanemate päeva kohta, kuid vanarahva elujärje parandamiseks pole viimastel aastatel küll midagi tehtud. Koalitsiooniparteid ei julge pensionitõstmisest juttugi teha. Juba aastaid tõuseb pension aprillis vaid mõne protsendi võrra, mis ammuse seadusega paika pandud. Erakorralist pensionitõusu, mida opositsioon on korduvalt nõudnud, pole ammu olnud. Viimati siis, kui Keskerakond võimuliidus oli. Nii et vanavanemate päev on tore, kuid pooltühja kõhuga pole seda suurem asi tähistada.

2. Oma vanavanematelt olen kaasa saanud õpetuse: ära valeta, ära varasta ja ole aus. Kahjuks on nende õpetussõnade järgi praeguses Eestis väga raske, kui mitte võimatu elada.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Mul on õnn mäletada kõiki oma vanavanemaid. Minu varajane lapsepõlv möödus kodus, kus elas koos kolm põlvkonda. Loomulikult oli lastekasvatamises vanaisal ja vanaemal suur roll. Just vanavanemate kõrvalt sain paljud maatööd selgeks. Samuti õppisin lugema vanaisaga koos. Võin julgelt öelda, et minu lapsepõlv oli väga õnnelik suuresti tänu minu vanavanematele.

Soovin kõigile vanaemadele ja vanaisadele kõva tervist ning palju lapselapsi!

Ivari Padar (SDE): Olen küllaltki vanade vanavanemate järeltulija, seega oli ka kokkupuudet nendega vähem. Minu Saaremaa vanaisa ja vanaema olid sündinud 1880. aasta paiku ja minu sünniajaks 1965. aastal juba siitilmast lahkunud. Mul on olemas mahukas kirjavahetus 1950ndatest minu Võrumaale tulnud ema ja Saaremaal elanud vanaisa vahel. Ma usun, et mu teispoolsuses olevad ema ja vanaisa ei pahanda, kui ma kunagi võtan aja ja selle kirjavahetuse läbi loen. Minu vanaisa oli väga staažikas rahvaesindaja. Ta oli ennesõjaaegsest rahvarikkast (umbes 80 suitsu) Atla külast 1928. aastal valitud külaesindajaks Kihelkonna kirikukoguduse juhtkonda.

Oma Võrumaa-poolseid vanavanemaid mäletan hästi, kuigi nendegi elu sai ühele poole ajal, mil mina olin teismeline. Nad olid lihtsad maainimesed, enne kolhoosiajamist keskmiku mõõtu talupidajad nagu enamik Navi rahvast. Vanaisa oli terane ümbrusevaatleja ja hea naljasoonega. Vanaisa tähelepanekud tuleks tegelikult vihikusse koguda. Mõned neist meenuvad kohe. Nii näiteks arvas ta meeste ja naiste suhete kohta: „Kuulgõ, noore mehe, mis ma teile ärä  ütle: ei naisõga, ei naisõta!”. Ehk igal asjal siis omad plussid-miinused justkui … Kauge ja kättesaamatu kohta arvas ta: „Tsirk korgõl, muna persen!”. Vot sääne vanaisa oli!

Uno Kaskpeit (EKRE): Oma pärisvanaisa ei ole ma näinud, sest ta hukkus sõja ajal, kuid vanaema ja isa rääkisid tihti, kuidas vanaisa sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal piiri valvas – ta oli nimelt piirivalvur. Arvan, et sellest tulenevalt ei tekkinud ka minul 1990. aasta lõpus mingeid küsimusi, kui kutsuti Eesti mehi üles Eesti piirivalvet ehitama ja piiri valvama.

Mäletan hästi oma kasuvanaisa, kellele ma poja eest olin, sest ta kasvatas ja hoidis mind väga ning ma kutsusin teda papiks. Ta oli samuti keerulise minevikuga Eesti mees. Sõja ajal teenis Eesti pataljonis Saksa poolel ja rääkis palju sõjaaja lugusid. Pärast sõda varjas ennast mingi aja metsas ning seejärel elas vale nime all. Üks kasuvanaisa ütlus on eluks ajaks meelde jäänud: „Poiss, mida rohkem sind pekstakse, seda tugevamaks sa muutud!”. Olen seda elus ise kogenud ja peab ütlema, et see on tõsi.

Olen vanaisaks kolmele lapselapsele: kahele tüdrukule ja ühele poisile. Laureen on kaheksa-, Victoria seitsme- ja Ruuben kaheaastane. Kui lapselapsed minu juures Lõuna-Eestis maakodus on, siis kasutavad nad aktiivselt vanaisa ehitatud mängunurka, milles on kaks kiike, üks nöörredel ronimiseks, liumägi, batuut ja liumäe alla ehitatud lastetuba. Peale selle on lapsed huvitatud metsaskäimisest. Olen kohustatud nendega läbi sõitma kõik sigade söödakohad, sest kõik on huvitatud ise notsudele toidupanemisest. Metsas sõites satuvad lapsed eriti vaimustusse tihedast metsast ehk padrikust – see on nende jaoks nõiamets. Selle kohta tuleb lastelt eriti huvitavaid jutte, millised need nõiad on ja mis nad seal teevad. Vanavanemate päeval olen Tallinnas ja kindlasti üllatan lapselapsi oma külastusega.

Tarmo Tamm (Keskerakond): 1. Mina mäletan oma vanavanemaid kui hästi töökaid ja sõbralikke inimesi. Vanaisa ja vanaema elasid meie kodust kahe kilomeetri kaugusel ja mina käisin neil väga tihti külas. Vanaisa oli puidutöömees ja vanaema talitas kodus loomi ning oli väga hea käsivikatiga heinaniitja. Nende kodus valitses ääretu puhtus ja kord. Meelde on jäänud see, et iga nädala lõpus, enne sauna minekut pühiti luuaga kogu hoov puhtaks. Vanavanemate juures ei istunud keegi enne söögilauda, kui seda tegi vanaisa, ja temal oli lauas oma kindel koht. Puhtuse- ja korraarmastuse olengi ilmselt saanud oma vanavanematelt.

2. Minul on kolm lapselast. Kõige vanem neist, Steven-Markus, alustas sel sügisel kooliteed Nõmme gümnaasiumi esimeses klassis. Lääne-Virumaal Kadrina lähedal elavad vahvad põnnid, kolmene Janar ja aastane Henri. Sellel pühapäeval saan kõigi kolme lapselapsega kokku tütre juures Virumaal ja kindlasti on see tore päev.  Suurematele poistele meeldib eelkõige jalgpalli mängida ja suveks tuli minu koduaeda jalgpallipostid paigaldada.

Kalvi Kõva (SDE): Usun, et paljud inimlikud väärtused, aga ka praktilised ja elulised näpunäited, on mulle eluteele kaasa andnud just vanaemad ja vanaisad. Igal juhul väärivad meie vanavanemad tänu ja austust iga päev, mitte ainult neile pühendatud päeval. Ja kui vanavanemad puhkavad kalmistul, siis mingis mõttes on nad jätkuvalt meiega, olgu siis neile mõeldes või haudadel käies. Pean väga oluliseks põlvkondadevahelist sidet ja selle hoidmist ning kasvatan selles vaimus ka oma lapsi.

Arno Sild (EKRE): 1. Vanavanematest mäletan ühte vanaema, kes elas meie perega koos. Vanaemaga seoses meenub kõigepealt see, et nii kaua, kui tema töökad käed liikusid, olid meie perel küla kõige paremad juurviljad. Muidugi olid suurel perel alati tänu vanaemale soojad kindad ja sokid. Pere oli suur ja kõik pereliikmed lõid jõudumööda töödes kaasa. Vanaema oli alati eeskujuks oma õpetuste ja eeskujuga.

2. Kõik minu neli lapselast on täiskasvanud ja mul on ka kolmeaastane lapselapselaps. Lapselapsed elavad minust kaugemal, suhtleme nendega põhiliselt telefoni ja interneti teel.

Perekondlikel ja muudel tähtpäevadel saame ikka kokku ning siis jätkub jutuvada lõpmatuseni. Kui aga kellelgi on probleeme, siis ollakse kogu perega toeks ja abiks nii materiaalses kui ka moraalses mõttes. Peres peavad oma kindlad rollid olema nii vanavanematel, vanematel kui ka lastel. Arvan, et neid funktsioone ei tohi kunagi segi ajada. Kui vajatakse nõu või abi, tuleb kindlasti appi rutata, aga ei tohi olla üleliigset poputamist, olgu siis abivajajaks ükskõik missugune pereliige. Ei tohi olla olukorda, et vanavanem kipub oma nõuannetega asendama noore pere isa, ema või abikaasat. Kõigile neile probleemidele peame lähenema taktitundeliselt. Nii on alati suguvõsas garanteeritud vastastikune austus ja lugupidamine. Soovin kõigile vanavanematele kauneid vanaduspäevi edaspidiseks!

Liina Kersna (Reformierakond): ei vastanud.

Priit Sibul (IRL): ei vastanud.

Maire Aunaste (IRL): ei vastanud.{fcomment}