Menu

Piirkonnapolitseinik: ühe mehe lõbusõit ei saa tulla teiste inimeste ohutuse ega vara arvelt

  • Kirjutas Hans Saarniit Võrumaa piirkonnapolitseinik
Mulluse kasina talve kõval näib tänavune lumine ning pakaseline talv tõelise õnnistusena kõigile neile, kes talisporti harrastavad. Paraku ei ole aga kõik talispordiharrastajad sedavõrd kuulekad kui seda on näiteks jääväljakul tritsutajad või suusaradadel liuglejad. Nimelt valmistavad kohalikele meelehärmi ning ka materiaalset kahju maastikusõiduki juhid, kes luba küsimata ja omamata võõrastel maa-aladel ja põllulappidel lustisõitu teevad.
 
Teateid sellest, kuidas mõni saanijuht või krossirattur võõrast õuest läbi põrutab või kellegi taliviljapõllul lõbusõitu teeb, laekub iganädalaselt. Võrumaalt pärineb näiteks viimastest nädalatest juhtum, kus majaperemees andis teada, et nende kodutalu õuest sõitis läbi mootorsaan, mis napilt laste kelkudest ja õuel mängivatest põnnidest mööda tuhises. Saanimeeste isekast käitumisest on tugevalt häiritud ka need maaomanikud ja põllumehed, kelle maa-aladel lõbusõitjad kihutamas käivad ja seeläbi maaomanikele kahju tekitavad. Küll on lõhutud erinevaid piirdeid ja aedu, küll ülesküntud taliviljapõlde, aegade jooksul on saanimehi nähtud sõitmas ka looduskaitsealadel ning raudteerööbastelgi.
 
Oleme suhtluses olnud nii kohaliku omavalituse kui ka põllumeestega, kes ühtviisi kinnitavad, et kui saanijuhid talvehakul aegsasti uurimistööd teeks, kohalike ettevõtjate ning metsamajandamise ettevõtetega koostööd teeks, oleks nii mõnigi põllumees või metsaomanik valmis talvise motospordi harrastajad oma maalapile lustima lubama. Ja seda kõike ikka selleks, et need alad ja piirkonnad jääks isekatest saanimeestest puutumata, kus talivili parasjagu talvitumas on või millel sõitmine olulise kahju kaasa tooks.
 
Praegu aga üle Eestimaa lumisesse kagunurka saabuvad saanisõitjaid selliseid kokkuleppeid sõlminud ei ole ning lõbusõitjad paarutavad kohalikke olusid tundmata nii taliviljapõldudel, eramaadel, võõrastel taluõuedel kui ka loodusparkides, kus sõitmine rangelt keelatud ja seadusevastane on. Nii nagu paljud kohalikud omavalitsused erinevates Eestimaa paigus on käredal talvel vastu tulnud motospordisõpradele ning rajanud neile ohutuid jää- või põlluradasid, ollakse ilmselt samamoodi valmis nõu ja jõuga aitama ka saanisõidu ja motokrossi harrastajaid, kuid selleks tuleb omavahel suhtlema hakata juba enne lume ja talve saabumist ning paika saada mõlema osapoole kohustused ja vastutus.
 
Kuniks aga meie kandis taolisi kokkuleppeid sõlmitud ei ole ent kohev lumevaip motospordihuvilisi loodusesse kutsub, tuletame meelde, et maastikusõidukiga tohib liigelda näiteks tähistatud mootorsaaniradadel, isiklikel maa-alade või maaomanikelt loa saanuna ka temale kuuluval põllul või metsatukas. Looduskaitse alal, eramaal, võõrastel põldudel ja teistel teedel on aga maastikusõidukitega liikumine keelatud. Lisaks sõidutrajektoori valikule tuleb igal maastikusõiduki juhil olla hoolas ja enne sõiduki juhtimist endale selgeks tegema, kus ja millistel tingimustel tohib üldse maastikusõidukit juhtida.
 
Liiklusjärelevalve käigus ning talvistele vahejuhtumitele reageerides näemegi peamiselt kahte peamist murekohta. Esiteks maastikusõidukitega sõidetakse võõrastel maadel ja keelatud kohtades ning teisalt on mureks juhtide poolne ohutusnõuete rikkumine - peamiselt on maastikusõidukid registreerimata, sõidukil ei põle tuled, juhtidel ja kaassõitjatel puuduvad motokiivrid ja nendega kihutatakse uljalt mööda maastikku ja aeg-ajalt ka seal, kus nad seda teha ei tohi. Loomulikult nii nagu mootorsõidukite juhid peavad ka maastikusõidukite juhid olema tähelepanelikud, kained, omama juhtimisõigust, kasutama kaitsevarustust, arvestama teiste inimestega ja kinni pidama liiklusseadusest, et omalt poolt teha kõik selleks, et sõit ei lõppeks traagiliselt. Aeg-ajalt tuleb ette ka seda, et maastikusõidukitega tehakse nii kõva lärmi, et see häirib naabreid.
 
Selleks, et seadusele vilistavad saanijuhid vastutusele võtta saaks, tuleb eramaal sõitvast, varalist kahju või muid ebamugavusi tekitavast saanist politseile võimalikult kiiresti teada anda. Kiiresti reageerides on võimalik rikkujad tabada juba kohapeal. Suureks abiks rikkujate tuvastamisel on seegi, kui pealtnägijad jätavad meelde mootorsaani registreerimisnumbri ja muud tundemärgid. Nii näiteks õnnestus politseinikel möödunud nädalavahetusel kohalike vihjete peale väike seltskond saanisõitjaid tabada sõitmast mööda sõiduteed parkla suunas, kuhu nad emotsioonide vahetamiseks kogunemas olid. Kontrollimisel ilmnes, et meeste sõiduvahendid olid kõigele muule lisaks ka registreerimata, mistõttu said nad kutse tulla politseijaoskonda saamaks nende poolset selgitust juhtunust.
 
Maastikusõidukite juhte võetakse vastutusele vastavalt sellele, milline on rikkumine.
 
Liiklusseadusest tulenevad nõuded maastikusõidukijuhile:
 
• Maastikusõidukiga võib liigelda maastikul või seda parkida üksnes maaomaniku või -valdaja loal
• Maastikusõiduk peab olema kantud registrisse
• Juht peab olema kaine ja omama juhtimisõigust
• Sõidu ajal peab tal olema peas motokiiver. Kuivõrd maastikusõidukil liikudes ei kaitse inimest mitte ükski kest, on just kiiver see, mille arvelt järeleandmisi teha ei saa.
• Ranna ja kalda piiranguvööndis võib maastikusõidukiga sõita ning parkida looduskaitseseaduses sätestatud korras.
• Maastikusõidukiga ei tohi sõita aga teel, välja arvatud jõgede, teede ja muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt läbitav, ning teel, kus seda lubab sellekohane liikluskorraldusvahend.
• Maastikusõidukiga võib teed ületada tingimustel, et tee on mõlemale poole piisavalt nähtav ja sellega ei tekitata ohtu teel liiklejatele ja sõidutee ületatakse kõige lühemat teed mööda.
• Teel sõites peab maastikusõidukijuht andma teed teistele liiklejatele.

LOE VEEL

LOE VEEL

15 PÄEVA ENIMLOETUD