Eile oli ta külalisena, ümbritsetud õnnitlejatest, Võru 1. põhikoolis. Selles majas töötas Anni Rinne õpetajana üle 30 aasta, 1944—-1975. Ja pärast pensionile minekut veel kümme aastat, kui oli asendajat vaja.

„Minu vanavanaisa Peeter Rinne oli Kääpal koolmeister, tema on sellest kirjutanud ka raamatu, mille andsin pedagoogika arhiivmuuseumi. Juba Kaarel Rinne, Peetri isa, oli  kooliõpetaja Kääpal. Peetri poeg Karl Rinne oli, lühikest aega küll, samuti Kääpal koolmeister. Karl oli minu vanaisa. Ta käis suvisel ajal jalgsi Tartus viiulit ostmas, et lapsi õpetada. Päikesetõusul läks ja päikeseloojangul oli kodus tagasi. Seda viiulit nägin ise vanaisa seinal, kui Venemaalt tulime, aga mängimas ma teda ei ole kuulnud,” räägib Anni Rinne nädala algul oma Kreutzwaldi tänava kodus.

„Minu esimesed mälestused pärinevad 1917. aastast, ajast, millest räägib David Vseviov oma saates „Müstiline Venemaa”,” ütleb Anni Rinne, kes on selle saate innukas kuulaja.

Anni Rinne on sündinud 25. oktoobril (vkj 12. oktoobril) 1913. aastal Peterburis, mis aasta hiljem nimetati ümber Petrogradiks. Käima ja rääkima õppis Turu linnas Soomes, kust vanemad sõitsid Petrogradi tagasi, kui ta oli aastane. Siinkohal väike täpsustus: dokumentidesse kantud nime Anna läheb vaja ametlikul asjaajamisel, muidu on ta ikka Anni.

Lapsepõlvest Petrogradis. Karl Rinne elas abikaasa ja kahe tütrega Petrogradi Novaja Derevnja linnaosas, mis Anni Rinne meelest nägigi hõredalt paiknevate väikeste puumajade ja õigeusu kirikuga pigem küla moodi  välja. Maja, kus Rinne-pere korter asus, oli eriline: kahekorruseline kivimaja umbes meetrikõrgustel telliskivist sammastel. Sammaste vahel armastasid lapsed peitust mängida. Mängumaa laienes Elageni saarele, mida ühendas Novaja Derevnjaga sild.

„Mäletan hästi meie kolmetoalist avarat korterit, mis võttis enda alla terve esimese korruse. Meeles on hubased õhtud elutoas. Laual põles niklist petrooleumilamp portselanist kupliga. Ema istus laua otsas ja tegi näputööd, ümber nurga istus minust aasta vanem õde ja tema kõrval isa, kes õde lugema õpetas. Mina seisin isa selja taga toolil, hoidsin parema käega isal ümbert kaela kinni ja vahtisin üle tema vasaku õla. Ükskord, kui õde sõna valesti kokku luges, olevat mina hüüdnud: „Rumal Liide, see on ju nii!” Lugesin sõna õigesti. Isa olevat mind kontrollinud ja leidnud, et mul on lugemine selge. Ma olevat siis nelja-aastane olnud,” meenutab juubilar oma elu varasest ajast.

Need hubased õhtud kadusid varsti. Üle kogu Venemaa levis korralagedus ja toimus majanduslik langus. Esimese löögi andis paljudele rahareform: tsaariraha muutus üleöö väärtusetuks paberiks; asemele tulnud kerenskid ei omanud enam seda kaalu. Isa andis kastitäie rahapahna hiljem Eestis sündinud pojakesele mängimiseks... Rahareform purustas isa unistuse osta kodumaal endale maatükk majaga ja rajada aed, et aednikuna elatist teenida.

Ilmekalt ja detailirohkelt kirjeldab mu vestluskaaslane elu revolutsiooni- ja kodusõjaaegses Petrogradis, mis mõjutas nendegi pere elu. Isast sai tänavakaupmees, hiljem, kodusõja päevil, sõjaväehaiglas koka abiline. Sellest ajast mäletab Anni Rinne pätsikesi, mis ema tegi läbi lihamasina aetud heeringapeadest-luudest ja kartulikoortest. Nälg näpistas alailma. Anni Rinne meenutab ema pisarais nägu, kui ta koos väikeste tütardega ühel toiduretkel lubas põllult kummalgi lapsel naeri kaksata. See oli vargus! Vahejuhtum sööbis mällu ja andis eluaegse õppetunni. „Ma pole kunagi kätt võõra vara järele sirutanud — ei õunaraksus käinud ega võõrast marjapõõsast marja noppinud,” ütleb Anni Rinne.

Pärast Tartu rahu sõlmimist Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 anti kõikidele võõramaalastele võimalus kodumaale naasta. Oktoobrirevolutsiooni 3. aastapäeva kasutas Rinne pere Petrogradiga hüvastijätuks. Sealt on järgmine mälestuspilt:

„Talvepalee kohal Neeva kaldal oli ankrus lipuehtes Aurora, laevatekil laulsid ja tantsisid madrused. Üks madrus istus reelingu ääres ja mängis karmoðkat. Mulle tundus pilli mängiv meremees kangesti isa moodi ja ma ütlesin seda ka isale. Madrus katkestas mängu, võttis enda kõrvalt punase pambu ja hüüdis: „Lovii, devotðka!” Ta viskas pambu minule, isa aitas seda kinni püüda. See osutus villasest riidest täismõõtmetega lipuks. Ema pakkis lipu asjade juurde, mille me Eestisse kaasa tõime. Kui 1921. aasta sügisel Võrus kooli läksin, õmbles ema mulle ja õele lipust koolimineku seelikud.”

1975. aastal sai Anni Rinne puhkekodutuusiku Leningradi lähistele saarele, mis asus tema kunagise lapsepõlvekodu ligidal. Alles oli Elageni saart ja mandrit ühendav sild, rohkem tuttavat ei olnud.

Koduks sai ja jäi Võru linn. 1920. aasta sügisel jõudis Karl Rinne perega vanemate juurde Mõskülla, kus möödus talv. 1. aprillil 1921 sai pereisa Võrru Kandle seltsi majahoidja koha. „Sellest ajast pean Võru linna oma kodulinnaks, seda aega aga oma töötamise alguseks,” ütleb Anni Rinne. Sellest, milliseid kohustusi oli majahoidja lastel, on Anni Rinne kirjeldanud kogumikus „Avastage Võru Kannel”.

Aga peamine töö lapsel oli ikka õppimine, 1927. aasta kevadel sai algkool läbi. „Samal sügisel sooritasin sisseastumiseksamid Võru Õpetajate Seminari, et täita oma palav soov — saada õpetajaks,” räägib Anni Rinne oma esimestest sammudest teel unistuse poole.

Anni Rinne on õppinud kolmes seminaris: Võrus, Haapsalus ja Tallinna Pedagoogiumi juures seminarikursusel. „Kaugele minevikku olid jäänud need kuus aastat, mis 13aastasest tüdrukutirtsust vormisid 19aastase õpetaja. Möödunule tagasi vaadates võin ma isegi õnnelik olla, et seminarihariduse omandamiseks tuli läbi käia kolm kooli. Raske on öelda, mida iga kool mulle eraldi andis, aga kokku arenes kohanemisvõime, tekkis tung avastada uut; nähes rohkem, arenes ka kriitikameel ning võime ise otsustada, mis parem, mis halvem,” on Anni Rinne kirja pannud oma eluloos („Eesti rahva elulood” I, Tallinn 2000).

Kõige enne pidi nooruke õpetajakandidaat haridusministrilt taotlema eriloa nooremalt kui 20aastaselt töö otsimiseks ja tööleasumiseks. Õpetajakohta polnud kerge saada, sest tagasi valiti endised õpetajad. 1934. aasta jaanuari keskel sai Anni Rinne asendusõpetaja koha Tsolgo algkoolis, 1936. aastal valiti ta sinna juba püsivalt.

Anni Rinne on töötanud kolmes koolis: Tsolgo algkoolis, Võru 3. algkoolis (praegu Võrusoo põhikool) ja kõige kauem Võru 1. põhikoolis — seegi kool on aegade jooksul mitu nimevahetust üle elanud.

Pärast sõda oli Anni Rinne määratud 3. algkooli juhatajaks. Kooli alguseni oli jäänud paar päeva, kui vastne koolijuhataja pidi hommikul haridusosakonna juhataja juures käima. Öösel oli ta unes näinud, et sai endale maani ulatuva kirsipunase sametkleidi. Ema ütles, et uued riided tähendavad uut töökohta. Anni Rinne arvates oli uus töökoht koolijuhatajana tal juba käes.

„Läksin osakonda. Paari minutiga olid asjad aetud ning olin juba majast lahkumas, kui eesruumis sain kokku Väimela algkooli endise juhatajaga, kes rääkis, et ta oli saanud õpetajakoha Võru 1. mittetäielikku keskkooli. Tema tahtis olla koolijuhataja, mina mitte. Olime nõus töökohti vahetama ning saime selleks ka haridusosakonna juhataja nõusoleku. Uskumatu, aga tõsi. Sain uue töökoha, mis mulle meeldis. Pikk oli seal töötamise aeg — 31 aastat, kuni pensionile siirdumiseni,” on Anni Rinne oma eluloos kirja pannud.

Kokku saab koolis töötatud aastaid 42. Kui aastaid võrrelda kilomeetritega, siis on ta pedagoogina läbi käinud maratoniraja! Aega maha võtmata lõpetas Anni Rinne töö kõrvalt Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina kirjandusõpetaja kutsega. 1972. aastal omistati talle teenelise õpetaja nimetus.

Anni Rinne õpetajana... Arvan, et võrratult paremini suudavad seda kirjeldada tema endised kolleegid ja arvukad õpilased. Töötasin Anni Rinnega koos vaid ühe aasta. Minu mälus on tollest ajast range ja rühikas kolleg, aga kui oli mure, suutis ta oma osavõtlikkusega noort inimest lohutada.

Kirjatöö võlu. Kuus aastat tagasi avastas Anni Rinne enda jaoks kirjatöö võlu.Ta on kirjutanud mälestusi pedagoogika arhiivmuuseumile Tallinnas, Eesti Rahva Muuseumile ja kirjandusmuuseumile Tartus, võtnud osa võistlustest. Täpsusest lugu pidav Anni loetleb Eesti Rahva Muuseumilt teenitud tunnustusi: üks esimene preemia, kolm viiendat ja kaks neljandat preemiat. Esikoha pälvis Anni Rinne 1999. aastal teema „Rõivastus ja riietumine” põhjaliku käsitlemise eest.

Anni Rinne näitab raamatut, kuhu on koondatud valimik lõunaeesti mõistatusi. Selle raamatu sai ta tänavu postiga mullu võistlusele läkitatud töö eest kooli nääripidude kavadest.

„Palju kirjutatakse kooli teemal, kuid mul on ka muud. Möödunud aastal sain neljanda preemia teemal „Suvitamine”, saatsin palju pilte reisidest,” meenutab Anni Rinne viimaseid võistlustöid.

Kui ühendus Eesti Elulood korraldas eluloovõistluse, saatis Anni Rinne sinna ka oma eluloo. See valiti välja ja avaldati kogumikus „Eesti rahva elulood” sajandi saja eluloo hulgas. Seal on Anni Rinne enda kohta öelnud: „Olen alati oma tööst rahuldust tundnud. Nii jäi edaspidigi kool mu teiseks koduks ja minu õpilased, eriti juhatatavas klassis, mu lasteks.”

Kui küsisin Anni Rinnelt, milles seisneb õpetajatöö võlu, rääkis ta mälestuskillu lapsepõlvest: „Kui olin viieaastane, mängisid lapsed kooli. Venemaal oli see väga moes, eriti kui toitlustusolud halvenesid ja ei olnud energiat jooksumänge mängida. Valitses arvamus, et õpetaja ei pea oskama, küll aga õpilased. Mul olid lugemine ja ükskordüks selge, aga kunagi ei lastud minul õpetaja olla. Otsustasin, kui mängus ei saa, siis tegelikus elus peab minust õpetaja saama. Ja saigi!”