NÄITUS • Linnagaleriis Kandles on teisipäevast avatud kaks näitust, mis võinuks siia nii või teisiti kunagi jõuda, sest nende loojad on Võruga seotud. Andrus Raag on õppinud Võrus Kreutzwaldi gümnaasiumis ja lõpetas läinud kevadel Tartu ülikoolis paralleelselt filosoofiaõpingutega magistrina maalieriala. Ühtlasi kuulub ta ülikooli maalieriala esimesse magistrilendu. Ei ole ime, et ta tahab oma mõttemaailma võrulastega jagada. Praegu küll tartlane, ütles ta soojad sõnad: „Tunnen ennast Võrus väga hästi. Mulle oli südameasi siin linnas kiiremas korras näitus teha.”
Linnagaleriis astub ta üles koos kooliõde Irina Krivonogovaga. See on nende teine ühine väljapanek. „Koos on vaim suurem,” lausus Andrus Raag põhjenduseks.
Sama kosmiline ja praktilist meelt kõigutav, kui on näituse pealkiri „Kosmos ja Maa. Floora või fauna? Postmutatsioon”, on ka selle sisu. Pildid on tehtud just selle väljapaneku tarvis. Ühtlasi on see olnud kunstnikele hea stiimul end looma ergutada.
Andrus Raag lisas, et tegelikult oli ulmelisel, postapokalüptilisel ainesel maalimine väga nauditav ja ta pigem kibeles, kui sundis end ateljeesse. Talle on see ka tagasipöördumine enda jaoks hästi paeluva teema juurde.
„Fantastikas ei köidagi mind niivõrd see, mida on juba kujutatud, vaid kõik, mis on veel kujutamata, mis on varjul. Just see erutab meeli,” põhjendas ta oma rännakut fantaasiamaailmas.
Tahab inimestesse positiivsust süstida
Aavo Ermel on sündinud Võrus ja elanud siin viis esimest lapsepõlveaastat. Majas, kus praegu töötab Järve kool. Hiljem on ta lõpetanud ERKI arhitektuuriteaduskonna sisekujundajana, töötanud kunstiakadeemias õppejõuna ning muu hulgas ka Tallinna linnadisainerina.
Näitusega „4. Ermel” on ta nüüd jälle Võrus. Numeroloogilist tagamõtet ei tasu pealkirjast otsida: see on kunstnikule lihtsalt neljas näitus selles tehnikas, mida nimetatakse digigraphieks.
Digigraphie on graafika, mille puhul pilt trükitakse digitaalsest originaalist ajale ja tuhmumisele vastu pidavate tintidega eriti korralikule paberile. Definitsioon kõlab kenasti ka võru keeles ja juhatabki näituse sisse.
Tehnikast oli Aavo Ermel altim rääkima kui oma piltide sõnumist. Selle seletamise kallal võivad vaeva näha kunstikriitikud.
Aavo Ermel pole sõnumi piltidesse mahutamisega eraldi vaeva näinud. Eelkõige tahab ta oma loominguga inimestesse positiivsust süstida, neile naudingut pakkuda. Võib öelda küll, et tema pildid on silmadega söödavad ja ka kombatavad, ning sellises tarbimises on oma võlu.
