Eesti on alaealiste vangide arvukuse poolest Euroopas esirinnas
Eesti vanglates on vahistatuna kinni peetud või karistust kandmas üle 20 lapse vanuses 14 kuni 17 aastat. Muudes kinnistes lasteasutustes on toime pandud süütegude tõttu luku taga enam kui sada last. Ainuüksi alaealiste vangide suhtarvult on Eesti oma näitajatelt Euroopa riikide tipus, näiteks vangistatakse Eestis rohkem lapsi kui Norras ja Soomes kokku. Üks põhjus selleks on olnud alternatiivsete ja mõjusate meetmete puudumine, mida saaks rakendada kogukonnas.
Viimastel aastatel on alaealiste kinnipeetavate arv Eestis püsinud 20-30 piires ja enamik alaealisi jõuab vanglasse varavastaste kuritegude või kergemate vägivallakuritegude tõttu. Meessoost noorukid veedavad karistuse Viru vangla noorteüksuses. Alaealised neiud satuvad vanglasse aga üsna harva, nende arv on viimastel aastatel kõikunud 0 ja 5 vahel ning nende kinnipidamise eest vastutab Tallinna vangla.
Vangistus loob suletud ringi
Vanglasse sattuvaid noori iseloomustab enamasti raske ja keeruline minevik. Katkised peresuhted, mõnuainete tarvitamine, koolikohustustest hoidumine ja probleemne tutvusringkond kuuluvad raskete õigurikkumistega noore elutee tüüpvalemisse, mille seljatamine nõuab pingutust ja pühendumist kogukonnalt, ametnikelt, noorelt endalt ning tema perekonnalt.
Enamik noori kasvab probleemkäitumisest välja ja neid on võimalik aidata, kui keskenduda õigusrikkumise kõrval probleemi tegelikule algele. Raskete õigusrikkumistega noorte vangistamine võib küll teenida ühiskonna õigustunnet, kuid noorte puhul peaks uute rikkumiste ennetamine ja õiguskuuleka käitumise soosimine ehk karistuse kasvatuslik aspekt olema olulisem kui kitsalt teole reageerimine. Noorte puhul eeldame, et õigusjumalanna klapid eemaldatakse kohtumõistmise ajaks, et oleks võimalik doseerida karistusi ja mõjutusvahendeid vastavalt noore indiviidile.
Kogemus on näidanud, et noorte vangistamine ei vii enamasti eduni ega lahenda noore tegelikke probleeme, pigem on tulemus vastupidine. Suletud vanglasüsteemis, kus positiivseid eeskujusid on keerukas leida, kehtivad omad reeglid ja väärtussüsteem, mis kujundavad paratamatult selle keskmes viibija teadmisi, hoiakuid ja oskusi. Kinnised noorteasutused saavad siiski teatud noorte puhul ka positiivset mõju avaldada ning neid probleemide nõiaringist säästa, kuid seda eeldusel, et ka luku taga olles on noore ümber palju toetavaid täiskasvanuid, toetatakse peresuhteid ning ollakse tihedas kontaktis välismaailmaga. Eestis on küll selle olukorrani pikk tee minna, kuid esimesed sammud on astutud ning ka laste erikohtlemine saab ka vanglas üha enam nähtavamaks. Kuid jäägu tühjas basseinis ujumaõppimine, mida sotsialiseerimine kinnises keskkonnas ju on, siiski võimaluseks, mida kasutada vaid olukorras, kus tuleb valida halbade variantide seast kõige vähem kahjulik.
