Riigikogulane vastab Eesti kohta maailma riikide õnnelikkuse tabelis

KÜSIMUS–VASTUS • Eesti tõusis aastaga ÜRO maailma riikide õnnelikkuse tabelis kuus kohta, olles nüüd 66. kohal. ÜRO raporti kohaselt on maailma 155 riigi hulgas kõige õnnelikum riik Norra. Tabeli viimane on Kesk-Aafrika Vabariik. Esiviisikus on peale Norra Taani, Island, Šveits ja Soome. Eesti lähinaabritest on Leedu 52., Läti 54., Rootsi 10. ja Venemaa 49. kohal.
Esimene maailma õnnelikkuse raport koostati 2012. aastal. Mõõtmisel võetakse muu hulgas arvesse sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta, oodatav tervena elatud aastate arv, sotsiaaltoetused, kodanikuvabadused ja korruptsiooni levik.

Uurisime riigikogulastelt, mida nemad sellest arvavad. Küsimused said neile saadetud sellised: miks on Eesti maailma õnnelikemate riikide tabelis Venemaast tagapool? Mis oleksid need kolm asja, mis teie arvates teevad inimese õnnelikuks?

Meelis Mälberg (Reformierakond): Õnn on väga subjektiivne tunne. On väga raske vastata teiste inimeste eest, et mis kedagi konkreetselt õnnelikuks teeb või võiks teha. Küll aga võin enda kohta öelda, et olen õnnelik. Mul on tore pere, head sõbrad ja tervise üle pole ka põhjust nuriseda.

Liina Kersna (Reformierakond): Õnnelikkuse kohta on tehtud väga palju uurimusi. Ühed ütlevad, et õnnelikud inimesed vajavad kuuluvustunnet, oma asjade üle otsustusõigust ja jõukohast panustamist ühiskonda. Maailma õnnelikkuse 2015. aasta raporti laste peatükis rõhutatakse, et lapse vaimne tervis on tema heaolu ja õnnelikkuse alus. Koolil on selles kodu kõrval oluline roll. Uuring toob välja, et laps peaks olema kooliga pigem rahul, kui tundma ärevust ja stressi. Peale selle tuleb lastes arendada sotsiaalset vastutusevõttu. Raporti hinnangul peab laste heaolu saama iga kooli eesmärgiks, kus kriitikat on vähem ning laste toetamist ja head sõna senisest palju rohkem. Selleks, et meie tulevane põlvkond oleks enese ja eluga rohkem rahul ning seeläbi ka õnnelikum, võiksid koolid ja ümbritsevad kogukonnad laste heaolu suurendavaid poliitikaid välja töötada kohapealsete tingimuste ja võimaluste kohaselt. See kõik on meie teha.

Heimar Lenk (Keskerakond): Ma ei imesta sugugi, et Eesti koht nii nigel on. Vaadake tänaval enda ümber. Palju te naeratavaid inimesi näete? Võib-olla päris noori ja murdeealisi küll. Kuid mida lähemale keskeale, seda tõsisemad näod on. Aga minge rääkige pensionäridega! Jah, jõudehetkel huviringis kaaslastega koos istudes on tuju parem. Tarvitseb vaid alustada juttu pensioni suurusest, kui näod mitte ainult kurvaks, vaid ka tigedaks muutuvad. Terve elu rasket tööd teinud, aga pension alla neljasaja euro! Kuhu see kõlbab?

Ja siis loeme lehtedest, millist muinasjutulist tasu saavad riigiettevõtete juhid või ka näiteks president. Samas 70 protsenti elanikest saab alla keskmise töötasu. Vaadake tavalist perekonda – kaks last ja ema-isa. Kas see alla keskmise palka saav isa suudab perekonda õnnelikuna hoida? Ei suuda ju! Ja samas kuuleme raadiost ja vaatame TVst vaid edulugusid, kus ettevõtjad miljonärideks saavad. See ebavõrdsus, suur bluff ajakirjanduses ja otsene vale poliitikute suust teevadki inimesed nõutuks. Minu meelest on juhtide ja eliidi valetamine üks peamisi põhjusi, mis inimesi närviliseks teeb. Siiralt ei räägi rahvaga enam ammu ükski ametnik. Korruptsioon lokkab paremal ja vasakul. Ühed saavad ülirikkaks, aga mina mitte. Miks teised suudavad, aga mina mitte? Nii kukuvad mehed jooma ja naised rahusteid neelama. Tsiteerin Valdur Mikita sõnu Postimehes: „Keegi vist ei ole lõplikult lahti kiskunud seda umbsõlme, miks Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel, riigi pöörase eduloo taustal on inimese hinges tänutunne segamini ränga pettumusega.”

Monika Haukanõmm (Vabaerakond): Eesti koht maailma õnnelikkuse edetabelis ei muuda meist kedagi õnnelikumaks ega õnnetumaks. Hoopis tähtsam on vaadata suhtumise muutust ajateljel, kas me siin Eestis oleme aastatega muutunud õnnelikumaks või hoopis õnnetumaks. Kui tunneme ennast Eestis turvaliselt, vaatame julgemalt tulevikku, usume endasse ja oma riiki ning teame, et hätta sattudes on olemas võimalused abi saada – nii ongi olemas eeldus tunda ennast rahulikult, nautida alanud kevadet ja
oodata rõõmsalt suve.

Inimest ei tee õnnelikuks või õnnetuks riik, vaid ennekõike ikka tema ise. Kui ta kontrollib oma elu ja teeb ennast, oma peret, lähedasi puudutavaid otsuseid vabast tahtest ja parimast äranägemisest lähtuvalt, siis ongi inimene õnnelik.

Muidugi saab riik luua eeldused õnnelik olemiseks: pakkuda igaühele võimetekohast haridust, edendada inimeste ettevõtlikkust ja loovust ning luua igas Eestimaa nurgas ise hakkamasaamist soodustav maksukeskkond. Õnnelik on inimene siis, kui riik sekkub inimeste ja kogukondade tegemistesse nii vähe kui võimalik, kuid vajaduse korral on olemas.
Õnnelik olemiseks piisab väikestest asjadest: päikeselisest ilmast, loodusest meie ümber, kuhu jalutama minna pole kusagil kaugel, heast tervisest ning maitsvast õhtusöögist. Õnnelikkus algab otsusest tunda rõõmu pisiasjadest ja mitte olla kibestunud asjade pärast, mida me muuta ei saa.

Uno Kaskpeit (EKRE): Õnne valemi üle on teadlased, kunstnikud, filosoofid ja psühholoogid pead vaevanud sajandeid, kuid selgeid ja üheseid vastuseid sellele pole. Tegemist on kompleksse asjaga.

Kindlasti on tähtsad füüsilised tegurid, nagu näiteks ilm ja päikesevalgus, mida Eestis paraku napib, seetõttu on eestlased ehk mornimad kui lõunamaa rahvad. Mõistagi ei tohi olla puudust toidust ja peavarjust, inimene vajab armastust ning tahab ise armastada, tema seksuaalelu võiks olla korras, et eluenergia voolaks vabalt ega oleks blokeeritud. Tervisest sõltub palju, haigused halvendavad ka meeleolu, samas aitab sport tervist ja keha tugevdada.

Sotsiaalselt on õnne saavutamiseks olemas tuntud edu valem ehk eesmärgid, taotlused ja nende saavutamine. Kui inimese eesmärgid (ükskõik kui lihtsad) on saavutatud, on ta alati õnnelik. Need eesmärgid võivad olla nii individuaalsed kui ka kollektiivsed. Muidugi on vajalik töö olemasolu ja kultuurilised väärtused, mida inimene saab ühiskonnast. Paljusid aitab suhestumine Jumalaga ja religioon.

Tähtsaks teguriks on inimese psüühika. Siin on õnnetunde saavutamine seotud kas geneetiliste, loomuliku tasandiga õnnehormoonide või ühiskonnast saadud mõjudega, seesama rahulolu oma saavutustega, kehaline rahulolu jne. Kui isiksuse psüühiline tüüp on depressiivne või melanhoolne, saab seda ravida kas antidepressantide, psühhoteraapia või meditatsiooniga. Praktika näitab, et seda peab igal juhul täiendama sotsiaalne pool, muidu on õnnetunde saavutamine siiski kehv või depressioon tuleb tagasi.
Meie 66. koht pole meie klimaatilisi tingimusi ja väiksust arvestades paha, kuigi võiks olla parem. Miks Venemaa meist ees on? Üks põhjus võib olla just kollektiivses enesetajumises, kui tuntakse ennast suure ja võimsa rahva osana, kelle sõnal on maailmas kaalu, siis saavutataksegi selline tulemus. Samas on väga hästi teada vene inimeste depressiivne meelelaad.

Arno Sild (EKRE): Hinnates põhjusi, miks üks või teine riik õnnelikumate tabelis mingil kohal asub, ei saa võrreldamatut teha võrreldavaks. On väga palju kriteeriume, millest olenevalt konkreetse riigi rahvas oma õnnelikkuse taset hindab. Seda enam, kui võrdluses on suurriigid ja väikeriigid. Venemaa inimesed peavad väga oluliseks seda, et nemad on maailma üks suuremaid rahvaid ja loevad ennast oluliseks Euroopa ja maailma poliitika kujundamisel. Nende arvates on see üks tähtsamaid õnne komponente. Andmeid aga koguti kõigis maades õnne hindamiseks samamoodi kui meil. Õnneindeksi alusel tabelis 66. kohal asudes peame seda endale siiski teadvustama.

Tunnistame, et Eestis on midagi valesti tehtud. Eelkõige pole rahval mingisugust võimu ja elu ei ole elamisväärne. Rahvas ei usu tulevikku ja elujärje paranemisse. Valitsus peaks välja selgitama, miks olukord on nii drastiline. Peab leidma meetmed riiki ohustavate tegurite kõrvaldamiseks ja veel puuduvate meetmete kasutusele võtmiseks. Praegu arvestatakse, et Eesti elanikest ainult 15 protsenti elab hästi. Seega peab valitsus edaspidises tegevuses lähtuma sellest, et hästi elavate inimeste osakaalu kiiresti suurendada. Selle hulka kuulub see, et suureneks rahva juurdekasv, kindlusetunne, usk endasse ja oma rahva tulevikku. Valitsusel tuleb luua elukvaliteedi indeks. Siis saame rääkida teadlikust ja programmilisest tegevusest õnneliku elukeskkonna kujundamisel. Selleks on vaja teaduslikke uuringuid, mitte küsitlusi. Praegu on aga küsitav, kas meie valitsus ja ametnikud on selleks valmis.

Anneli Ott (Keskerakond): See, et Eesti inimesed on õnnelikumad kui varem, on väga positiivne. Õnnelikkus on igaühe puhul kindlasti erinev, kuid on üldised ühiskonnas toimuvad protsessid, mis kindlasti mõjutavad seda oluliselt. Üks oluline näitaja on meile igaühele tähtis turvatunne, nii üldises kui ka isiklikus plaanis. Lähedaste ja enda tervis, see, kas riik hoolib ja arstiabi on kättesaadav. Oluline on teada, kas järgmine kuu on raha, et maksta maksud, lastele süüa jne. Vastutustundetu on näiteks erakondade teadlik hirmu külvamine, mis võimendub eriti enne valimisi. Inimesed langetavad oma valikud tuleviku ees hirmu tundes aga mitte enda sisemiste veendumuste järgi. Me peaksime töötama selle nimel, et inimeste turvatunnet tugevdada, mitte vastupidi. Kõigi numbrite puhul on alati palju vaatenurki, Venemaa näitaja mõjutajaid me ju ei tea. Võib-olla oli hea ilm või mõni pisike poliitiline sõnum, mis sel hetkel inimeste sisemist rahu mõjutas ja see avaldub nüüd ka numbrites. Soovin kõigile ilusat kevadet ja ikka positiivset meelt!