Me elame ajastul, kus täiskohaga töötamine ei tähenda enam täisväärtuslikku elu. Viimaste uuringute kohaselt on iga neljas töötaja sunnitud otsima lisatööd, et üldse toime tulla. See fakt ütleb nii mõndagi meie ühiskonna ja majanduskorralduse hetkeseisu kohta. Kui inimene annab nädalas 40 tundi oma elust tööandjale, aga ei suuda selle eest maksta kõiki arveid, süüa tervislikult, kasvatada lapsi ja endale puhkust lubada, on midagi väga valesti.

Elukallidus tõuseb, sealhulgas toiduhindade kasv, üürihinnad ning kommunaalkulud. Ka riik ei jää sellest rongist maha, sest maksutõusud ning senised maksureformid suurendavad järjest rohkem survet inimese rahakotile. Samal ajal püsivad palgad enamikus ettevõtetes stagneerunult paigal või tõusevad tempoga, mis ei jõua inflatsioonile järele. Tulemuseks on see, et inimesed töötavad täiskohaga, aga elavad nagu poole kohaga, lükates edasi oma vajadusi, loobudes hobidest, vähendades puhkust ja töötades suvel puhkuse asemel. Tööturu monitooring näitab, et pooled tööotsijad kaaluvad lisatöö tegemist. Enim loodetakse teenida põhikohaga töötamisele 501–1000 eurot netos lisaks, mis pole luksuse, vaid esmavajaduste katmise summa. Need numbrid näitavad, et lisatöö ei ole enam valik mugavuse pärast, vaid hädavajadus. Inimesed otsivad tööd, mida oleks võimalik teha kodukontorist või oma elukoha lähedal, sest aega ja energiat napib juba niigi.

Klienditeenindus, administratiivtöö ja tootmine on populaarseimad valdkonnad, kuhu pöördutakse, ja mitte sellepärast, et see oleks kutsumus, vaid seetõttu, et seal leidub rohkem võimalusi.

Täiskohaga töötamine peaks ju olema piisav, et elada täisväärtuslikku elu? Kas me liigume ühiskonna poole, kus elustandardit saab lubada vaid see, kes töötab pooleteise või kahe koormusega? Kui jah, siis lõpptulemusena ei jää enam aega elu nautimiseks, vaid ainult töötamiseks ja baasvajaduste katmiseks. Lisatöö tegemine ei ole alati negatiivne ja näitab inimese sihikindlust, kuid sihikindlus ei tohiks olla päästerõngas. Inimene ei peaks end maksutõusude ja kallineva eluga kohandama mitme töökoha kaudu, vaid majandus peaks kohanduma inimese vajaduste järgi. Ühiskond, mis väärtustab tööd, peab väärtustama ka töötajat.

Tänavune Eurovisioon oli mitmes mõttes magusmõru. Rahvas nuttis, sest võitu ei tulnud. Riik naeris, sest korraldusarveid ei laeku. Teisalt olid kõik rõõmsad, et üle nii pika aja poodiumile pääseti. Võit oleks tähendanud järgmisel aastal kogu selle hiigeltsirkuse korraldamist siin: lavaehitus, produktsioon, hotellikohad, turvalisus, pingutused, miljonid eurod meelelahutust.
Kolmas koht? Täiuslik! Piisavalt hea, et olla uhke. Piisavalt kehv, et mitte korraldada.

Laupäeva õhtul Baselis toimunud Eurovisiooni lauluvõistlus pakkus taas emotsioonide virvarri, kuid Eesti jaoks oli tänavune finaal erakordne. Tommy Cashi „Espresso Macchiato” tõi Eestile kõrge kolmanda koha. Sellist tulemust pole nähtud juba üle kahe aastakümne. 356 punkti, millest 258 tuli televaatajatelt ja 98 rahvusvaheliselt žüriilt, lennutasid meid esikolmikusse.

Tommy Cashi nimi tekitas juba enne võistlust poleemikat. Tema provokatiivne stiil, lavaline esteetika ja piire kompav looming sundisid paljusid küsima: kas ta sobib Eurovisioonile? Nüüdseks on see küsimus vastatud. Mitte ainult ei sobi, vaid ta osutus üheks favoriidiks. Eestit lahutas teisest kohast vaid üks punkt ning seejuures edestati isegi suuri tegijaid, sealhulgas Rootsit. See tõestab, et Eesti muusika ei pea kopeerima suurriikide šabloone, vaid võib julgelt panustada omanäolisusele.

Eesti Eurovisiooni ajalugu ulatub aastasse 1994, mil debüteeriti Silvi Vraidi esituses looga „Nagu merelaine”. Pärast esimesi keerulisi aastaid jõuti tippu 2001. aastal, kui Tanel Padar, Dave Benton ja 2XL tõid Eestisse seni ainsa võidu looga „Everybody”. Järgmisel aastal saavutatud kolmas koht Sahlene’i „Runawayga” jäi pikalt Eesti viimaseks oluliseks saavutuseks. Aastate jooksul on esinemisi olnud seinast seina. Edu on toonud nii popmuusika kui ka eksperimentaalne lähenemine, ent läbivaks jooneks on olnud igatsus taas pjedestaalile tõusta. Tänavu on üle mitme aasta olukord, kui nurisevad eestlased üleüldse on meie poolt Eurovisioonile saadetud lauluga rahul olnud. See kruttis ka ootused kõrgele ja loodeti kuldmedalit, mille asemel saadi kaela pronks.

Tänavune kolmas koht ei ole lihtsalt tulemus edetabelis. Tommy Cash näitas, et edukuseks ei pea olema mugav ega neutraalne. Piisab sellest, kui olla ehe. Samuti peegeldab see, et Eurovisiooni publik hindab ausust ja julgust rohkem kui kalkuleeritud hitiretsepte.

Austria võit JJ looga „Wasted Love” oli väärikas – 436 punktiga saavutatud esikoht kinnitab nii žürii kui ka rahva üksmeelt. Kuid Eesti kolmas koht mõjub vähemalt sama tähenduslikult.