ARVAMUS

16. veebruaril algas taas tulude deklareerimine, see iga-aastane rahvuslik spordiala, kus kannatlikkus, ID-kaardi kehtivus ja serverite vastupidavus pannakse proovile. Eesti on uhke oma digiriigi maine üle, ning põhjusega. Me hääletame internetis, asutame ettevõtteid minutitega ja allkirjastame dokumente kodudiivanilt tõusmata. Ent niipea, kui saabub eelmise aasta tulude deklaratsiooni esitamine, meenub, et ka kõige digitaalsemal ühiskonnal on oma tipptunnid.

Maksu- ja tolliamet kutsus inimesi üles e-teenindust kasutama, mis on iseenesest mõistlik ja tervitatav. Samas tuli juba ööl vastu 16. veebruari vabandus, et süsteem on ülekoormatud, palume kannatust. See on peaaegu liigutav traditsioon, nagu esimene lumi, mis igal aastal ootamatult teehooldajaid üllatab. Ka tulude deklareerimine saabub täiesti etteaimamatult.

Muidugi on ametil õigus, et tagasimakse kiirus ei sõltu sellest, kas deklaratsioon esitada esimesel minutil või kolmandal nädalal. Tõsi, esitamata deklaratsiooni eest küll väljamakseid teha ei saa, kuid kokkuvõttes on see teadmine ratsionaalne, loogiline ja faktipõhine. Paraku ei ole inimene alati ratsionaalne. Kui kusagil jagatakse raha, isegi kui see on meie endi enam makstud tulumaks, käivitub meis ürgne instinkt olla järjekorras esimene. Digijärjekorras, aga siiski järjekorras.

Siin peitubki olukorra peen iroonia. Amet manitseb rahulikult, et pole vaja tormata, samal ajal kui kümned tuhanded kodanikud klõpsavad värskendamise nuppu, nagu oleks tegemist kontserdipiletite eelmüügiga. Serverid ägavad, kasutajad pahandavad, sotsiaalmeedia kihab. Ja ometi teame kõik, et kahe nädala pärast on süsteem tühi, vaikne ja eeskujulikult toimiv. Siis pole enam kiiret, sest emotsioon on lahtunud.

Digiriigi küpsus ei seisne ainult tehnilises võimekuses, vaid ka kasutajate harjumustes. Kui me tõepoolest usume, et tagasimakse ei sõltu esitamise sekundist, võiksime seda ka käitumisega kinnitada. Võib-olla ongi see meie järgmine arenguetapp, õppida usaldama protsessi sama palju kui tehnoloogiat.

Seni aga kordub igal veebruaril tuttav muster. Digiriik töötab, lihtsalt mitte alati täpselt sel hetkel, kui meie seda kõige kärsitumalt soovime.

Ei ole üldse tavaline, et 13. ja reede võtab koha sisse vahetult enne sõbrapäeva. Paljud inimesed usuvad, et 13. ja reede on halb päev, aga statistiliselt on see täiesti tavaline päev. Sõprus ei muutu sel päeval automaatselt keeruliseks, aga meie pea võib hakata nägema tülisid ja arusaamatusi seal, kus tegelikult midagi erilist ei toimu. Kui võtta sõprust kui sotsiaalset tõenäosust, siis täna võib väikese arusaamatuse tekkimine olla lihtsalt juhus, aga homme, 14. veebruaril suureneb tõenäosus, et see lahendatakse, sest sõbrad tahavad ju rõõmu jagada ja nalja teha ning kes sooviks oma lähedastega sõbrapäeva tähistamise tüli nahka raisata? 

Esmapilgul võib tunduda veider ja isegi uskumatu, kuid kindlasti ei lange 13. ja reede peale suurem hulk autoavariisid, tulekahjusid ja muid õnnetusi. Kindlasti ei jää 13. veebruaril rohkemate inimeste käsi tööpostil masina vahele ega kuku räästast purikas kaela. Küll aga on kindel see, et statistiliselt abiellutakse 14. veebruaril rohkem kui mõnel tavalisel kuupäeval, samuti kihlutakse. Kuigi 13. ja reedet peetakse ebaõnnega päevaks, siis see päev ise paraku ei tõesta sama. 14. veebruari peetakse armastuse ja sõpruse päevaks ning sinna kuhjatakse tavaliselt suur hulk toredaid sündmusi ja tähistamisi. Seega võime tõdeda, et me oleme justkui statistika kallutajad, vähemalt sellest vaatenurgast, mis puudutab headuse päevale heade asjade pookimist. Kurjust ja ebaõnne paraku suunata ei saa. Nii võib juhtuda mis iganes õnnetus hoolimata kuupäevast või nädalapäevast. Elus samade parameetrite järgi asjad ei käi. Õnnetuste ärahoidmine pole enamasti võimalik, kuid sama võimatu on näiteks ka miljoniline lotovõit, mille saaksime ise endale kaela kutsuda. Ei ole oluline, kas on 13. ja reede või 14. ja sõbrapäev. Õnnetused juhtuvad hoolimata kuupäevast ja nädalapäevast ning sama on õnnehetkedega. Nii ei kesta kauem abielud, mis sõbrapäeval sõlmitud ega teki ka tülid pelgalt seepärast, et on 13. ja reede. Tänavu võiks öelda, et meid saadab lausa kauemaks jääv ebaõnn, sest 13. ja reedet saab tervitada ka järgmisel kuul.