Aja peatumatu vool ehmatab meid aeg-ajalt kutsudes esile tahtmatu üllatuse – “juba nii palju”. Jah, 1991. aastal sündinud lapsed on jõudnud juba inimese parimasse töö- ja loomeikka – kolmekümne neljanda eluaastani. Tänavu on mulle pakutud teha 20. augustil, kell 11 lühike sõnavõtt Toompea nõlval asuva mälestuskivi juures ning samal ajal palus “Võrumaa Teataja”  iseseisvuse taastamise aastapäeva puhuks minult kirjatükki, siis ühendan need kaks asja. Tõsi küll siinne kirjutis saab olema pisut pikem, sest mälestuskivi juures piirdub mu sõnavõtt maksimaalselt 7 minutiga.*