Tundub, et tänapäeva inimese kõige suurem probleem ei ole enam see, et meil pole piisavalt informatsiooni. Vastupidi. Informatsiooni on nii palju, et vahel tahaks lihtsalt ukse kinni panna ja teeselda, et internet läks ära. September on paraja hoo sisse saanud ning on paslik rääkida tööst, olmeelust ja rutiinide naasmisest.
Hommikul vaatad esimese asjana telefoni. Ahmid endasse paar uudist, paar sõnumit, paar asja, mida peaks kiirelt ära tegema. Siis tuleb tööpäev, mille jooksul saad samuti olenemata ametikohast end infotulva sadakond korda ära kaotada. Päeva lõpuks oled targem kui hommikul, aga millegipärast ka rohkem väsinud. Ja siis hakkab pihta teine vahetus, kodused asjad, kui kõik on lõpuks tehtud, vaatad kella ning saad aru, et nüüd oleks õige aeg puhata. Puhkamise asemel vaatad veel korraks hoopis telefoni. See „korraks” on muidugi tänapäeva kõige suurem petuskeem.
Tehnoloogia pidi meie elu lihtsamaks tegema. Ja ongi teinud. Me saame paari sekundiga tellida toidu, leida marsruudi, maksta arve ja küsida tehisintellektilt, kuidas kirjutada viisakalt inimesele, kellele me tegelikult tahaks hoopis midagi inetut öelda. Aga millegipärast ei ole meil rohkem vaba aega. Võib-olla sellepärast, et iga säästetud minut täidetakse kohe millegi uuega. Kui kiri saab kiiremini saadetud, jõuab saata veel ühe. Kui koosolek muutub lühemaks, mahub kalendrisse teine. Kui töö saab tehtud kell viis, siis on ju veel õhtu ees ja patt oleks lasta sel raisku minna. Nii me siis olemegi väga efektiivsed ja üsna väsinud.
Ka puhkamisele on tekkinud tänapäeval omaette standardid. Ei piisa enam sellest, et istud diivanil. Puhkus võiks olla kvaliteetaeg. Veel parem, kui see on aktiivne. Jalutuskäik, trenn, saun, meditatsioon, lugemine. Vahel tahaks lihtsalt vaadata aknast välja. Ilma eesmärgita. Võib-olla peaksimegi endale sagedamini lubama asju, millel pole nähtavat tulemust. Jalutada ilma samme lugemata, vestelda nii, et keegi ei kontrolli samal ajal telefoni, puhata mitte midagi tehes. Meile on kuidagi tänapäeva ühiskonna survel sisse harjunud mõte, et kui me ei liigu edasi, liigub maailm meist mööda. Aga võib-olla ei liigu. Võib-olla on täiesti normaalne olla mõnikord lihtsalt niisama, mitte midagi tehes.
