Milline ilus nimi! Välismaalastele keeruline, kui mitte võimatu välja hääldada. Kirjakeelne Seasongermaa on ka enamusele eestlastest suupärasem. Tsiatsungõlmaa on kohalik koht, kohalikele suupärases keeles.
Kõrvalasuv Reedopalo on ka kohalikus keeles, lihtsamini hääldatav, aga tundus sõjaväelinnakule nime panijatele ikka liiga keeruline. Nii saigi Reedo linnak. Nimevalikut põhjendati ameeriklastele suupärasusega, kellest said Reedo elanikud.
Millegipärast ei tahtnud nad esiti sinna kolida koduseks saanud Taara kasarmute ajutistelt majutuspindadelt. Kuna nendele Tsiatsungõlmaale uus linnak ehitatigi ja Reedoks nimetati, siis nad lõpuks ikka kolisid.
Nüüd on ameeriklased linnakust lahkunud. Lahkunud ei ole järjekordne vahetus, ei olda uue ootel, vaid minema koliti kümnete konteineritega varustust ja sõjatehnika. 1000 sõdurile ehitatud 21 miljonit maksma läinud Reedo on tühi.
Ameeriklastest jäi maha tunnetatud turvatunde kasv, koostöökogemus, sõdurite rahaline panus kohalikku majandusse ja linnaku nimi. Nimi, mida on lihtsam hääldada, aga pole nii ilus kui Tsiatsungõlmaa.
Kui Tsiatsungõlmaale aastaid enne Reedo rajamist lasketiir ehitati, siis kasvas sinna viiva tee ääres ilus männimets. Riigimets, mille metsaalune oli rikas marjade ja kitsemamplite poolest.
Kitsemamplid on kõrge väärtusega söögiseened. Neid võib valmistada mitmeti, aga nende paks ja tihke viljaliha maitseb parimalt jahus ja munas paneeritud ja praetud šnitslitena. Mmm! Kitsemampleid sai Tsiatsungõlmaalt korvitäite kaupa, šnitsleid kuhjadena. Olid ajad!
Esmalt tehti metsas tugev harvendusraie. Seened kadusid koos puudega, sest seeneniidistik elab sümbioosis puujuurtega. Pärast harvendusraiet tuli lageraie, raadamine, kändude juurimine, metsaaluse koorimine koos pinnasega.
Praegu laiubki seenemetsa asemel Reedo linnak. Tsiatsungõlmaast, seenemetsast ja šnitslitest on saanud mälestus.
Mälupilldid sellest, kuidas mees käis Tsiatsungõlmaale lasketiiru ehitusele järelevalvet tegemas, avastas kitsemamplid, jagas seenekoha järeltulevale põlvele, kuidas lapselapsed käisid koos vanematega metsas seenel.
Nüüd on keldris alles purk marineeritud kitsemampleid, mida ei avata kunagi. Vanaisa on aastaid tagasi lahkunud, seenemetsa enam ei ole, kohanimi on unustusse vajumas, lapsed on sirgunud, aga purk marineeritud kitsemampleid on alles, kõike meenutamas.
Ehk saab sellest kunagi kohalik pärimus, muistend Tsiatsungõlmaast, kitsemamplitest ja inimestest, keda mäletada.
Loodame, et Reedo linnakust on meile vähemalt sama palju kasu kui seenešnitslitest ja mälestustest.
Tänasest Võrumaa Teatajast loe lisaks Marje Metsurist ja teistest, kes lähevad korda ja on meile olulised. Head lugemist!
