Õpetajate päev on üks neist päevadest, mil koolis pööratakse tavapärane kord pea peale. Õpilased saavad proovida, mida tähendab olla inimene, kelle poole vaatavad korraga paarkümmend silmapaari. Viimastel aastatel on õpetajad olnud avalikkuse tähelepanu keskmes rohkem kui ehk kunagi varem. Räägime õpetajate palkadest, töökoormusest, õpetajate puudusest ja sellest, kuidas head inimesed koolis püsiksid. Õpetajatel on õigus öelda, et nende töö on raske. Aga siin võiksime teha ühe väikese vangerduse. Kas õpetajate päeval peaks õpetaja kingadesse astuma ka minister? Või riigikogu liige? Või linnapea? Või ettevõtte juht? Mitte selleks, et näidata, et mõni amet on teisest parem või hoopis keerulisem või lihtsam. Vastupidi. Just selleks, et meenutada, et töö keerukus on sageli nähtamatu inimesele, kes seda tööd ise ei tee.
Mõnel päeval võiks õpetaja minna päevaks ministri kabinetti. Või proovida juhtida ettevõtet. Või hoopis töötada haiglas, ehitusel, bussiroolis, poes. Kas selline töövarjupäev muudaks meie vaateid? Mitte seepärast, et pärast üht päeva hakkaksime kõiki ameteid võrdselt keeruliseks pidama. Mõni töö ongi füüsiliselt raskem, mõni vaimselt kurnavam, mõni kannab suuremat vastutust.
Ka palk ei saa kujuneda üksnes selle järgi, kui väsinud inimene õhtuks on. Meil on üks halb komme, sest oma töö raskust tunneme väga hästi, teiste oma aga hindame kergesti kõrvalt. Õpetaja tunneb, et tema vastutus laste ja ühiskonna ees väärib enamat. Õde tunneb, et tema töö väärib enamat. Bussijuht, päästja, politseinik, ehitaja, koristaja, programmeerija, väikese ettevõtte pidaja ja ametnik võivad kõik sama mõelda.
Ja neil kõigil võibki õigus olla. Seetõttu võiks õpetajate päev olla rohkem kui üks sügisene koolitraditsioon. See võiks olla meeldetuletus, et ühiskond koosneb inimestest, kelle töö on üksteisest sõltuv. Me ei pea kõiki ameteid samale pulgale asetama, et üksteise tööd austada. Me ei pea ka iga palgavaidluse puhul kuulutama, et just see amet on kõige raskem.
Võib-olla oleks hoopis kasulik korraldada kord aastas üleriigiline töövarjupäev, kus inimesed saaksid võimaluse mõne teise ameti esindaja tööga päriselt tutvuda. Õpetaja näeks, mida tähendab pidada linnaeelarvet. Poliitik näeks, mida tähendab terve päeva klassi ees olla. Ametnik läheks hooldekodusse. Ettevõtja istuks päevaks koolipinki. Võib-olla muudaks see midagi, mida rahas mõõta on keerulisem, meie suhtumist üksteisesse.
