Mõni president vajab tähelepanu püüdmiseks aastaid, mõni saab sellega hakkama juba esimese nädalaga. Ülle Madise on otsustanud, et Kadriorus ei hakata aega raiskama. Ametikett on kaelas, ametivanne antud ja rahvas arutab. Kui selline hoog jätkub, võib nelja aasta pärast olla presidendi kantselei tegemistest rohkem teada kui mõne ministeeriumi omast kogu valitsusperioodi vältel.
Eesti avalikus elus on teatavasti kaks kindlat viisi pahameele tekitamiseks. Teha midagi või jätta midagi tegemata. Esimesel juhul küsitakse, miks just nii, teisel juhul, miks üldse mitte midagi.
Madise esimene suurem avalik vaidlus puudutab presidendi kantselei direktori palka. Uue direktori kuupalgaks määrati 8000 eurot, ligi kolmandiku võrra rohkem kui tema eelkäija viimane 6010eurone põhipalk. Vahe on 1990 eurot kuus ehk peaaegu 24 000 eurot aastas. Selline summa paneb kulme kergitama ka inimesel, kes muidu palganumbritest eriti ei hooli. Eriti kui samal ajal tuleb uue palgaga sobitada ka ametijuhend. Tavakodanikul tekib tahes-tahtmata küsimus: kas kõigepealt leiti õige inimene, seejärel sobiv palk ja lõpuks ka töö, mis selle palga vääriliseks teeb? Või käis kõik vastupidi? Seaduslikkus ja hea tava pole alati üks ja seesama. Presidendil peab olema õigus valida endale meeskond, kuid riigi raha puhul ei piisa ainult sellest, et otsus on vormiliselt korrektne. Ka põhjendus peab olema veenev. Kui rahvas loeb poes sente ja vaatab elektriarvet, on 2000eurone palgavahe kuus üsna kõnekas number.
Teine vaidlus on märksa lõbusam. Madise esimene välisvisiit viis ta Riiga, kus ta kohtus Läti presidendi Edgars Rinkēvičsiga. Päevakorras olid tõsised teemad, nende hulgas julgeolek, kaitsekoostöö, NATO idatiib ja Ukraina toetamine. Ometi haarasid avalikkuse tähelepanu ka sinep ja kohukesed. Ühed pidasid presidendi nalja vaimukaks ja meeldejäävaks, teised leidsid, et riigipea võiks oma sõnavalikut hoolikamalt kaaluda. Aga kas president tohib üldse nalja teha? Või ametikett on ühtlasi suukorv ning antud vanne paneb kivikujuks tarduma? Väärikus ja huumor ei välista teineteist. Oluline on, kelle üle naerdakse, millises olukorras ja mis eesmärgil. Võib-olla ongi Madise esimeste päevade kõige huvitavam õppetund see, et presidendi ametikett ei summuta ei avalikkuse kriitikat ega ühiskonna huumorimeelt. Palgatõusu puhul tuleb küsida põhjendusi, nalja puhul hinnata konteksti. Kõige kehvem variant oleks tõepoolest president, kellest pärast ametiketi kaelasaamist ei kuuleks enam kõssugi.
