Isadepäeval saab isa tavaliselt kingiks kruusi, millel seisab „Maailma parim isa”, lipsu, mida ta ei kanna isegi kodusel jõulupeol, või laste meisterdatud kaardi, kus tema pea on kehast suurem ja käed meenutavad kahte harali rehavart. Aga kas sellest piisab, et märgata isaks olemist ülejäänud 364 päeval?
Statistikaameti 2025. aasta andmetel elab Eestis 306 420 isa. Keskmine Eesti isa on 54aastane ja tal on 1,94 last. Esimest korda saadakse isaks keskmiselt 32aastaselt. Need arvud ütlevad midagi, aga mitte kaugeltki kõike. Statistika järgi on 56 protsenti Eesti isadest abielus, kuid isaroll ei sõltu abielutunnistusest ega ühestki ametlikust staatusest. Siiski, Võrumaa võib isadepäeval statistika üle ka uhkust tunda. Antsla valla isadel on keskmiselt 2,3 last, mis on Eesti omavalitsuste seas üks kõrgemaid näitajaid. Ka Rõuge valla isad kuuluvad suurema laste arvuga isade hulka. Siin on lihtsalt selge, et kui juba üks laps on õue peal, mahub teine ka. Iga nalja taga on aga tõsisem küsimus: mida me isalt ootame? Kunagises ettekujutuses oli isa see, kes tõi leiva lauale, vahetas autol rehvi ja ütles, et pole hullu, kui laps põlve lõhki kukkus. Tänapäeva kaasaegne isa võiks või peaks teadma ja oskama palju rohkemat. Ta peaks peale isaks olemise oskama olla ka ema. Isaroll ei ole enam pelgalt pere rahakoti ja kaugjuhtimispuldi hoidmine.
Hea isa oskab kuulata, hoolitseda, piire seada ja vajaduse korral tunnistada, et ta ei tea vastust. Isadusest rääkides kipume unustama ka neid isasid, kes kasvatavad lapsi üksi, neid, kes elavad lastest lahus, kuid püüavad kohal olla, ning neid, kellel isa enam kõrval ei ole. Isaks olemine ei mahu ühte perekonnapilti ega ühte pühapäevasesse hommikusööki. Mõnikord tähendab see igapäevast kohalolu, mõnikord pikka sõitu, telefonikõnet või pingutust parandada suhet, mis pole ammu lihtne olnud. Isadepäev võiks olla meeldetuletus, et hoolimine pole ema kohustus ja isa abikäsi. Lapse kasvatamine ei ole projekt, milles üks vanem juhib ja teine tuleb appi. Sel pühapäeval võib isale koogi küpsetada, kaardi teha ja talle selle kuulsa kruusi kinkida.
Aga veel parem kingitus on see, kui ta ei pea isaks olemist tõestama ainult tähtpäeval. Ja kui ta ütleb, et kõik on korras, tasub vahel siiski küsida, kuidas tal päriselt läheb. Maailma parim isa ei ole see, kes oskab kõike, vaid see, kes vähemalt proovib.
