Presidendiks olemine pole lihtne töö. Viis aastat tuleb olla riigi nägu, esindada Eestit maailmas, pidada kõnesid ja lõigata läbi linte. Jääda väärikaks ka siis, kui poliitikud seda ise alati ei suuda. On igati mõistetav, et sellise ameti juurde kuuluvad hüved.
Eestis ei pea endine riigipea pärast ametiaja lõppu päris omapäi hakkama saama. Seadus sätestab ametipensioni, ühekordse hüvitise, nõuniku ja sekretäri abi, töö- ja esindusruumid ning ametiauto. Ka viimase kasutamise ja korrashoiuga seotud kulud jäävad riigi kanda. Korralik pakett, mille pikendamise pärast ei pea iga paari aasta tagant töökuulutusi sirvima. Kersti Kaljulaid sai pärast ametiaega enda kasutusse Tartu maanteel asuvas büroohoones 287,4 ruutmeetrit esindus- ja tööruume. See on ligikaudu kolme keskmise Eesti korteri jagu pinda, kui just mitte arvestada, et presidendi kabinetis peab ruumi olema ka väärikusele. Samal ajal kolis 2020. aastal Tartu maanteel Foorumi keskuses tegutsenud Doonori Foorum Ülemiste piirkonda. Nende kahe otsuse vahel polnud otsest põhjuslikku seost, kuid kõrvutus on kõnekas, sest riigi ruumiprobleemidele leidub erinevaid lahendusi, sõltuvalt sellest, kelle vajadustega on tegemist. Kaljulaiule otsiti 2021. aastal kaheksakohalist mahtuniversaali, mille kolmeaastase rendi maksumuseks kavandati 35 000 eurot.
Kõige muljet avaldavam osa paketist pole aga auto ega ruumid, vaid pension. Alates 1. aprillist 2026 on Alar Karise ametipalk 10 239,71 eurot kuus. Kui ametipensioni arvutamisel kehtib ametiaja lõpus sama palgamäär, tähendaks 75 protsenti sellest 7679,78 eurot kuus. Peale selle on presidendil õigus ühekordsele hüvitisele aasta ametipalga ulatuses, praeguse palga järgi 122 876,52 eurot. Mitte loteriivõit, vaid seadusega ette nähtud lahkumispakett.
Samal ajal teatas kultuuriministeerium, et 2027. aastal vähendatakse raamatukogudele uute raamatute ostmiseks mõeldud toetust 100 000 euro võrra. Karis oli 2025. aastal Eesti Raamatu Aasta patroon. Raamatuid väärtustame järelikult küll, aga nende ostmisega läheb kitsamaks. Presidendi ametipakett püsib seevastu kindlalt köidetuna. President pole tingimata ju süüdi, et tema ametile on sellised hüved külge kleebitud. Lihtinimesel võib tekkida lihtsalt küsimus: miks on mõne kulu puhul võimalik aastateks ette kindlust teha, teise puhul aga tuleb igal aastal teatada, et raha pole?
