23. juuni hommikul 1919 kirjutas põgeneva Saksa Landesveeri kukil oma üksustega Võnnu hõivanud kindral-major Ernst Põder samas alla käsule saavutatud võidu tähistamiseks: „Täna kella 8.30ks on soomusrongide dessantid ja 3 diviisi väeosad Võnnu linna ja tema ümbruskonna oma alla võtnud. Punkt. Vaenlase kaotused väga suured. Esti wabariigi rahvavägi, vaatamata meeleäraheitliku vaenlase wastupaneku peale, tungib edasi linna poole.
Punkt. Iseäralikku vahvust kahepäevastes lahingutes on soomusrongide dessantpataljonide osad üles näidanud. Punkt. Palun korraldusi teha, et saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakondades saaks lippud välja pantud ning kohalistes garnisonides sõjaväe paraadid toime pantud.” Tegemist oli tõepoolest põhimõttelise võiduga, kus maksti tagasi sajandite jooksul kogunenud võlad ning kunagiste kaotuste alandus kuhjaga heaks tehtud. 1211. aastal oli siit mitte kaugel Turaida all Riiast saabunud rüütlivägi eestlaste malevasse lõiganud ja selle puruks löönud. Nüüd läks täpselt vastupidi ja eestlaste vägi marssis Riia väravateni välja, sundides siin sõlmitud vaherahuga võõra väe Lätist lahkuma. On öeldud, et selle võiduga läks talupojarahva mõisatallis küüru pekstud selgroog lõplikult sirgeks.
Aja jooksul vajus saavutatud võit siiski kuidagi tagaplaanile. Kuni Eesti Vabariik oma asjadega nii kaugele jõudis, et seda riiklikult tähistama hakata. Ja seda vabadussõjalaste algatusel riigikogu otsuse alusel 16. veebruaril 1934 kuu aega enne Konstantin Pätsu veretut riigipööret, nii et kellegi egotripist „vaikival ajastul” pole sellega seoses küll mõtet rääkida. Võitu saksa Landesveeri üle on tähistatud ka Lätis, Eestis polnud võidupüha algusest peale mõeldud ainult ühe lahingu mälestuspäevana, vaid kogu Vabadussõjas saavutatud võitu meenutavana. Ka Vabariigi Valitsuse otsus 1934. aastal selle kehtestamisel ütles, et nii tähistatakse mitte ainult võitu Landesveeri üle 1919. aastal, vaid see on ka „eestlaste kõigi aegade võitude ja võitluste mälestuspäev, meenutamaks Lembitu päevil alanud lakkamatut võitlust eesti rahva olemasolu ja poliitilise vabaduse eest”. President Päts tahtis selle ametlikult nimetada vabaduspühaks, kuid just siis sai vabadus mõneks ajaks otsa.
Vabadussõjas saavutatud võidu või üldse eestlaste oma võitude tähistamisest ei saanud nüüd enam rääkida. Need pidid inimeste mälust kiiresti kaduma, nii nagu usuti, nad unustavad ka vabaduse. Paraku on vabadusega selline lugu, et kes seda korra maitsnud, ei kipu enam unustama. Nii ei kippunud meelest minema ka selle tulekut ning selleks kantud ohvreid meenutav võidupüha. Seda tuletati meelde metsavendade lendlehtedes ning trükistes, võidupüha tähistamiseks tõmmati kõrgematesse kohtadesse üles sinimustvalgeid lippe. Näiteks teatasid kohalikud kommunistlikud võimukandjad 1947. aasta 24. juunil, et „kodanlike natsionalistide jäänused” tõmbasid Väike-Veerksu topograafiatorni Võrumaal Veriora vallas „kodanliku eesti lipu”. Samal aastal kanti Tartumaalt Kambja vallast ette, et Kopsumäe külas oli ööl vastu 23. juunit triangulatsioonitorni heisatud „kodanliku Eesti kolmevärviline lipp”. Torn oli mineeritud, mistõttu tuli kohale kutsuda sapöörid. Koos metsavendadega kadus küll seegi traditsioon, võidupüha ei kadunud rahva meelest aga kuhugi. Edasi tähistasid võidupüha ka vabasse maailma pääsenud eestlased. Mälu ja vabadusiha osutusidki tugevamaks kui võitmatuks peetud impeeriumi tankid ja raketid: Nõukogude Liit lagunes ning 1991. aastal astus Eesti Vabariik vabade rahvaste perre tagasi.
Vabaduse taastulekuga tuli ametlikult tagasi ka võidupüha. 1992. aastal tähistati seda kaitseväelaste piduliku rivistusega Kadrioru lossi aias. 1993. aastal toimus kaitsejõudude pidulik rivistus kõigepealt Tallinnas, kus õnnistati ja anti üle lipud kaitseväe üksustele. Tartus rivistusid kaitsejõudude üksused Raekoja platsile. President Lennart Meri pidas seal kõne, milles teatas, et on teinud kaitsejõudude juht kindralmajor Aleksander Einselnile ülesandeks võidupüha paraade korraldada vaheldumisi kõigis Eestimaa linnades. Nii on seda ka tehtud. 2000. aastast korraldab võidupüha paraadi Kaitseliit.
Tänagi meenutab see tähtpäev meile ajaloo tähtsaimat võitu. Seda olulisemat, et seda ei saa meilt keegi ära võtta. Korra prooviti, aga kuigi meile löödi saatuslikuna tunduvaid haavu ja tekitati raskemaid kannatusi, jäi võit ikkagi alles. Vahest annab see meile suuremat eneseusku ja kindlust tänapäeva maailmast vastu astuvatele väljakutsetele astuda. Ning ühtlasi arusaama, et see on meie kõigi võit. Nii nende, kes loodavad õnne tuulikutest, kui ka nende, kes põlevkivist. Nii kaabude kui ka punaste lipsude jaoks, nii Eesti tulevikku teiste maade moslemite meie vanglatesse eksportimises nägijate kui ka seda ohuks pidavate jaoks. Võit Vabadussõjas oli võiduks meie kõigi jaoks. Isegi nende jaoks, kes selle tähistamist üldse õigeks ei pea, sest tänapäeva suvatsevas ja liberaalses Euroopas pole üldse sobilik selliseid barbaarseid tapatalguid tähistada. Sest võit Vabadussõjas lõi riigi, kus on rahulikult võimalik ka sellistes küsimustes eriarvamusele jääda. See on meie kõigi võit, mis tahes või tahtmata meid kõiki ühendab.
Head võidupüha!
