Naabrid on olnud inimesele läbi aegade ühtaegu kõige lähedasemad ja kõige ohtlikumad kaaslased. Sugulasi saab valida harva, sõpru sagedamini, aga naabreid peaaegu mitte kunagi. Just seepärast on naabritevahelised suhted olnud sajandeid täis nii vastastikust abi kui ka kibedaid tülisid. Eesti külades jagati vanasti tööriistu, aidati heina teha ja vaadati üksteise lapsi. Samal ajal võidi aastaid pidada viha ühe piiriposti, lärmakate loomade või valesti öeldud sõna pärast. Mida väiksem kogukond, seda kauem püsivad mälus solvangud.
Hiljutine juhtum Setomaal, kus väidetavalt tulistas üks naaber teise naabri kassi ning loom kaotas hiljem amputeerimise tõttu jala, näitab valusalt, kui kiiresti võivad pinged üle keeda. Kass ei mõista inimeste vaenu ega kinnistupiire. Loom liigub instinkti järgi, kuid inimene peaks suutma oma viha talitseda. Kui tulistamine toimus tahtlikult, ei ole see enam lihtsalt naabrite tüli, vaid küsimus vastutusest ja julmusest. Samas on igal lool vähemalt kaks poolt. Võib-olla on konflikt kestnud kaua, võib-olla on olnud varasemaid probleeme. Kuid ükski pikaajaline tüli ei anna õigust võtta loom sihikule.
Küsimus „Kellel on õigus?” kõlab lihtsana, kuid tõde on harva mustvalge. Naabritevahelised vaidlused sünnivad sageli väikestest asjadest, mis aastate jooksul paisuvad. Üks tunneb, et tema rahu rikutakse, teine, et teda kiusatakse. Kui emotsioonid kasvavad suuremaks kui soov lahendust leida, muutub iga uus juhtum kättemaksuks. Just siis hakkavad kaduma mõistus ja mõõdutunne.
Kõige keerulisem ongi tõe väljaselgitamine. Inimesed räägivad erinevalt, mäletavad erinevalt ja kaitsevad iseennast. Külas levivad kuulujutud kiiremini kui faktid. Tänapäeval loodetakse sageli turvakaameratele, veterinaaride hinnangutele ja politsei uurimisele. Need on vajalikud, kuid ka neist ei pruugi alati piisata. Tõde ei sünni kahjuks ainult tõenditest.
Naabritevahelised suhted peegeldavad tegelikult ühiskonna tervist. Kui inimesed ei suuda omavahel rääkida, kuulata ega andestada, kasvab väikestest konfliktidest kibestumine. Ent hea naaber on rohkem väärt kui kõrge aed. Ta on inimene, kes aitab hädas, mitte ei otsi võimalust kätte maksta. Setomaa juhtum peaks olema hoiatus, sest kui viha muutub tähtsamaks kui inimlikkus, saavad haiget ka need, kes pole milleski süüdi, mõnikord isegi kass, kes lihtsalt sattus valel ajal valesse kohta.
