JUHTKIRI Tuludeklareerimise tipptund

16. veebruaril algas taas tulude deklareerimine, see iga-aastane rahvuslik spordiala, kus kannatlikkus, ID-kaardi kehtivus ja serverite vastupidavus pannakse proovile. Eesti on uhke oma digiriigi maine üle, ning põhjusega. Me hääletame internetis, asutame ettevõtteid minutitega ja allkirjastame dokumente kodudiivanilt tõusmata. Ent niipea, kui saabub eelmise aasta tulude deklaratsiooni esitamine, meenub, et ka kõige digitaalsemal ühiskonnal on oma tipptunnid.

Maksu- ja tolliamet kutsus inimesi üles e-teenindust kasutama, mis on iseenesest mõistlik ja tervitatav. Samas tuli juba ööl vastu 16. veebruari vabandus, et süsteem on ülekoormatud, palume kannatust. See on peaaegu liigutav traditsioon, nagu esimene lumi, mis igal aastal ootamatult teehooldajaid üllatab. Ka tulude deklareerimine saabub täiesti etteaimamatult.

Muidugi on ametil õigus, et tagasimakse kiirus ei sõltu sellest, kas deklaratsioon esitada esimesel minutil või kolmandal nädalal. Tõsi, esitamata deklaratsiooni eest küll väljamakseid teha ei saa, kuid kokkuvõttes on see teadmine ratsionaalne, loogiline ja faktipõhine. Paraku ei ole inimene alati ratsionaalne. Kui kusagil jagatakse raha, isegi kui see on meie endi enam makstud tulumaks, käivitub meis ürgne instinkt olla järjekorras esimene. Digijärjekorras, aga siiski järjekorras.

Siin peitubki olukorra peen iroonia. Amet manitseb rahulikult, et pole vaja tormata, samal ajal kui kümned tuhanded kodanikud klõpsavad värskendamise nuppu, nagu oleks tegemist kontserdipiletite eelmüügiga. Serverid ägavad, kasutajad pahandavad, sotsiaalmeedia kihab. Ja ometi teame kõik, et kahe nädala pärast on süsteem tühi, vaikne ja eeskujulikult toimiv. Siis pole enam kiiret, sest emotsioon on lahtunud.

Digiriigi küpsus ei seisne ainult tehnilises võimekuses, vaid ka kasutajate harjumustes. Kui me tõepoolest usume, et tagasimakse ei sõltu esitamise sekundist, võiksime seda ka käitumisega kinnitada. Võib-olla ongi see meie järgmine arenguetapp, õppida usaldama protsessi sama palju kui tehnoloogiat.

Seni aga kordub igal veebruaril tuttav muster. Digiriik töötab, lihtsalt mitte alati täpselt sel hetkel, kui meie seda kõige kärsitumalt soovime.