JUHTKIRI Töö mõte ja mõõt

Töökoormusest ja töö tähendusest räägitakse viimasel ajal üha äärmuslikumates toonides. Ühelt poolt kõlab nõue, et tootlikkus peab tõusma ja nõrgemad tuleb välja vahetada ning käsil olevad karmid ajad ei jäta ruumi mugavusele. Teisalt tekib sellele reaktsioon, kus kogu vastutus justkui lükatakse töötaja õlule. Selgub, et justkui oleks iga väsimine märk laiskusest ja iga paus märk allaandmisest. Nende kahe äärmuse vahele kipub aga kaduma kõige olulisem küsimus: milline tööelu on inimesele päriselt jätkusuutlik? Hiljutised sõnavõtud, kus rõhutatakse töötajate liigset mugavust ja vajadust pideva surve järele, peegeldavad üht majanduslikku loogikat. Ettevõtte eesmärk on kasum ja tööjõud on ressurss kasumi saavutamiseks. See on osaliselt tõsi, kuid kui seda mõtet käsitleda ainuvõimaliku tõena, tekib oht, et inimene taandataksegi ainult tootmisüksuseks. Sellises vaates muutub töö mitte elamise osaks, vaid elu keskseks mõõdupuuks.

Samas ei ole vastus ka vastupidises äärmuses, et töö peaks taanduma miinimumini ja pingutus kaduma. Ühiskond ei püsi üleval ilma panuseta ning heaolu ei teki iseenesest. Küsimus ei ole selles, kas töötada või mitte, vaid millise hinnaga ja millise piirini. Noorem põlvkond, keda mõnikord kiirustades nimetatakse laisaks, ei pruugi tegelikult olla vähem töövõimeline. Pigem on muutunud nende arusaam tasakaalust. Nad näevad selgemalt, et lõputu ületundide kultuur, läbipõlemine ja töö, mis neelab kogu elu, ei ole paratamatus, vaid valik. Ja nad oskavad endalt küsida, kas see valik on mõistlik. Kui töö muutub ainukeseks eksistentsi eesmärgiks, kaob ära see, mille nimel üldse pingutatakse ehk elu ise. Kui aga töö rolli liigselt vähendada, tekib küsimus, kes ja kuidas hoiab üleval ühiskonna toimimise. Kui aga töö jätab inimesele alles vaid väsimuse ja ebapiisava tasu, siis ei ole probleem enam indiviidis, vaid süsteemi tasakaalustamatuses. Tõenäoliselt ei lahene see küsimus kunagi ühe lihtsa vastusega. Küll aga võiks liikuda eemale siltidest „laisk noor” või „liiga mugav töötaja”. Selle asemel võiks hoopis küsida, kuidas kujundada tööelu, mis ei nõua inimeselt tema enda ärakustutamist. Töö võib olla vajalik ja isegi tähendusrikas, kuid see ei tohiks muutuda ainsaks mõõdupuuks, mille järgi inimese väärtust hinnatakse. 1. mai, töörahvapüha eel on paslik sellele tavapärasemast rohkem tähelepanu pöörata.