JUHTKIRI Kui poes on kallis, mine metsa

Aeg-ajalt tekib tunne, et hinnatõus ei ole enam majandusnähtus, vaid ilmastikunähtus, sest see ei küsi, kas oled valmis, vaid lihtsalt tuleb. 24protsendiline käibemaks toidule, teenustele ja eluks hädavajalikule tundub paberil küll neutraalne protsent, kuid poe kassas muutub see väga konkreetseks küsimuseks, mida jätta korvi, mida mitte. 

Võrdlus teiste riikidega ei too suurt lohutust. Kui ümberringi leidub kohti, kus toidule kehtib soodsam maksukoormus, siis meil on see justkui põhimõtteline valik. Maks peab olema ühtne ja sirge, olgu tagajärg milline tahes. Samal ajal räägitakse toidujulgeolekust, tarneahelatest ja regionaalsest vastupidavusest, nagu need oleksid eraldi maailmad.

Kütusehind lisab oma kihi. Kui diisli hind tõuseb, ei puuduta see pelgalt lõbusõitjaid, vaid ka põllumehi, kaupmehi, pakivedajaid … See on surve, mis tiksub läbi kogu ahela: traktorist veoautoni, laost poeriiulini. Kurb on aga see, et lõpuks jõuab hinnatõus tagasi sinnasamasse korvi, kus inimene seisab ja vaatab, kas võtta täna piim või jätta võtmata.

Siis on olnud geniaalseid ideepakkumisi, kus öeldakse, et lahendus on lihtne, kasvata toitu ise. Kui toiduhind ei sobi, istuta aed, mine metsa, ela iseseisvalt. Mõte on peaaegu romantiline, kuni tekivad praktilised küsimused. Kas metsa saab alati jalgsi? Kas seemnepood on kiviviske kaugusel või tuleb sinnanigi mootorsõidukit roolida?

Ühistransport ja alternatiivid peaksid siin appi tulema, aga ka need ei ela ahelast puutumatuna. Kui kütus kallineb, kallineb ka bussipilet. Kui linnas võetakse ära või piiratakse elektritõukerataste laenutust, kaob justkui üks odavama liikumise võimalus, mis seni täitis tühikut auto ja jalgsi käimise vahel. Alles jääb küsimus: kas lahendus on jalgratas igal aastaajal või lihtsalt väiksem liikumisruum?

Kas probleem on ainult hindades või selles, kuidas me oleme harjunud valikuid tegema? Kui kõik muutub kallimaks korraga, siis ei ole enam tegemist üksiku maksu või ühe kütusehinnaga, vaid süsteemiga, mis nihkub korraga käeulatusest liiga kaugele.

Võib-olla ongi kõige ebamugavam see, et selget vastust ei ole. On ainult küsimus, kui palju kohanemist saab veel nimetada normaalseks eluliselt vajalikuks sihtkohta jõudmiseks ning millal muutub see lihtsalt pidevaks kohanemiseks ilma oodatud stabiilse lõpp-punktita.