Vaikne vaenlane

Linn on väljunud talvisest pimedast hallist kogust ja jätnud selja taha ühe vaikse vaenlase – libeduse ning jää.

Eriti eakad kippusid libisema ja kukkuma. Oma võimeid ja jalanõusid hinnati üle. Ei nähtud ega tabatud ohtu. Või siis arvati heauskselt, et kõik kõnniteed on ohutud, piisavalt hooldatud ning neil saab kepsutada just nagu kevadel ja suvel. Jää on sulanud, kuid asemele hiilib järgmine vaikiv vaenlane, kellele tänavu piire ei seata. Kui varem on renditõukerattaid populariseeritud ja neile seatud ka piire, siis tänavu on need populaarsed sõiduvahendid mängust välja arvatud.

Loodus tühja kohta ei salli ja renditõukside asemel võtavad positsiooni sisse isiklikud elektrirattad, mis ei tea kiiruspiirangutest ja keelatud aladest tuhkagi.

Vaikse vaenlasena sööstavad nad ligi ja niidavad jalust. Tulemuseks on ehmatus ning seejärel pilet erakorralise meditsiini osakonda, kus lihtinimesel tuleb tasuda kopsakas visiiditasu selle eest, et oldi valel ajal vales kohas. Liigu vähem? Liigu mujal? Kas elektrilised rattad peaksid üldse mahtuma kõnniteele? Võrreldes jalakäijatega on nad selgelt tugevama seisuses, võrreldes autojuhiga jäävad aga liialt alla. Kas peaks kehtestama kellaajad, mil võib pidada ohutut jalutuskäiku ning mil on aeg hoopis elektrimasinate päralt, lubades neil täiskäigul edasi kimada?