Enne kui auväärse sünnipäevalapse – 1920. aasta 2. veebruari varasel hommikutunnil eluõiguse saanud lepingu – „tõest ja õigusest” juttu teha, tuleks küsida: kas teemast, mida sada aastat järjepannu on kinnitatud, usutud ja usutletud, võiks veel midagi ammutada? Järgides banaalset tõde, et lootus sureb viimasena, pühendan oma usu siinsesse kirjutisse, aga et teemas kummitavat haralisust ja faktitulva mingilgi moel kärpida, siis keskendun vaid paarile olulisemana tunduvale harule ja need oleks: