Riigikaitse on tõsine asi. Nii tõsine, et selle nimel võib kaevata kraavi, lõhkuda maastikku ja panna kohaliku inimese olukorda, kus ta saab kaitserajatist otse koduaknast kaeda. Vinski küla lugu pole vaidlus selle üle, kas Eestit tuleb kaitsta. Muidugi tuleb. Küsimus on hoopis selles, kas riigi kaitsmise käigus tuleb kohalikel elanikel hakata kartma ka neid, kes tulevad neid kaitsma. Mitte püssi pärast, vaid ekskavaatori.
Külaelanike mured on ebamugavad, sest need ei mahu hästi suurte julgeolekusõnumite kõrvale. Kraavid on vajalikud, öeldakse. Töö käib, kinnitatakse. Mõjud peaksid olema väikesed, loodetakse. Aga kui vesi hakkab liikuma sinna, kuhu ta varem ei liikunud, või kui ainus väljapääs külast kaob, pole palju abi sellest, et kaitsevöönd näeb kaardil kena välja. Kaardil on lihtne kaevata. Kaardil pole kellegi kööki, kaevu ega lapselapsi. Kõige kõhedam on mõte, et kriisi korral võib küla jääda omaenda kaitserajatiste vahele. Vaenlase tõkestamiseks mõeldud kraav ei tohiks muutuda takistuseks inimesele, kes tahab ise põgeneda. Muidugi vastutab kriisideks valmistumise eest mitu asutust ning keegi ei saa lubada, et kriisi korral kulgeb kõik plaanipäraselt. Ent just seepärast tulebki mõelda läbi ka see, mis juhtub siis, kui plaan ei tööta. Kriisiplaan, mille kõige olulisem lause on, et vajaduse korral evakueeritakse elanikud, kõlab rahustavalt seni, kuni küsida, kuidas ja kustkaudu. Vinski inimesed ei nõua võimatut. Nad tahavad teada, kuhu kraavid tulevad, mida need nende kodu ja loodusega teevad ning kuidas jääb alles võimalus häda korral lahkuda. Need pole riigikaitset takistavad küsimused, vaid elementaarne kontroll selle üle, kas lahendus on päriselus sama tark kui paberil.
Riigikaitse ei pea olema mugav. See ei saagi olla. Aga ebamugavus ja mõtlematus pole sünonüümid. Kui ehitame tõkkeid vaenlasele, ei tohiks me kogemata ehitada neid ka oma inimestele. Sest kõige mustem nali oleks see, kui ühel päeval selgub, et Eesti idapiir on küll kindlustatud, aga kodutee on kadunud.
