ARVAMUS

Tundub, et tänapäeva inimese kõige suurem probleem ei ole enam see, et meil pole piisavalt informatsiooni. Vastupidi. Informatsiooni on nii palju, et vahel tahaks lihtsalt ukse kinni panna ja teeselda, et internet läks ära. September on paraja hoo sisse saanud ning on paslik rääkida tööst, olmeelust ja rutiinide naasmisest.

Hommikul vaatad esimese asjana telefoni. Ahmid endasse paar uudist, paar sõnumit, paar asja, mida peaks kiirelt ära tegema. Siis tuleb tööpäev, mille jooksul saad samuti olenemata ametikohast end infotulva sadakond korda ära kaotada. Päeva lõpuks oled targem kui hommikul, aga millegipärast ka rohkem väsinud. Ja siis hakkab pihta teine vahetus, kodused asjad, kui kõik on lõpuks tehtud, vaatad kella ning saad aru, et nüüd oleks õige aeg puhata. Puhkamise asemel vaatad veel korraks hoopis telefoni. See „korraks” on muidugi tänapäeva kõige suurem petuskeem.

Tehnoloogia pidi meie elu lihtsamaks tegema. Ja ongi teinud. Me saame paari sekundiga tellida toidu, leida marsruudi, maksta arve ja küsida tehisintellektilt, kuidas kirjutada viisakalt inimesele, kellele me tegelikult tahaks hoopis midagi inetut öelda. Aga millegipärast ei ole meil rohkem vaba aega. Võib-olla sellepärast, et iga säästetud minut täidetakse kohe millegi uuega. Kui kiri saab kiiremini saadetud, jõuab saata veel ühe. Kui koosolek muutub lühemaks, mahub kalendrisse teine. Kui töö saab tehtud kell viis, siis on ju veel õhtu ees ja patt oleks lasta sel raisku minna. Nii me siis olemegi väga efektiivsed ja üsna väsinud.

Ka puhkamisele on tekkinud tänapäeval omaette standardid. Ei piisa enam sellest, et istud diivanil. Puhkus võiks olla kvaliteetaeg. Veel parem, kui see on aktiivne. Jalutuskäik, trenn, saun, meditatsioon, lugemine. Vahel tahaks lihtsalt vaadata aknast välja. Ilma eesmärgita. Võib-olla peaksimegi endale sagedamini lubama asju, millel pole nähtavat tulemust. Jalutada ilma samme lugemata, vestelda nii, et keegi ei kontrolli samal ajal telefoni, puhata mitte midagi tehes. Meile on kuidagi tänapäeva ühiskonna survel sisse harjunud mõte, et kui me ei liigu edasi, liigub maailm meist mööda. Aga võib-olla ei liigu. Võib-olla on täiesti normaalne olla mõnikord lihtsalt niisama, mitte midagi tehes.

Eesti poliitika on jõudnud sellesse huvitavasse faasi, kus kolmapäeval valitakse riigile president ja samal päeval lahkub ametist kaitseminister. Ühes uudises räägitakse usaldusest, teises vastutusest. Mõlemad sõnad on ilusad. Mõlemad on ka üsna ära kulunud. Ülle Madise sai presidendiks 71 häälega, vaja oli 68. Kõik see õnnestus esimese korraga. Ei olnud mingit kuut vooru ega lõputut kauplemist. Madise ise rääkis enne valimist usaldusest ning ütles muu hulgas, et riik ei tea kõige paremini, kuidas inimene peab elama ja hingama. See oli hea lause. Eriti hea seetõttu, et seda ütles inimene, kes hakkab nüüd olema selle riigi president. Samal ajal, kui üks uus riigipea räägib usaldusest, tuleb kaitseministeeriumist hoopis teistsugune sõnum. Hanno Pevkur astus tagasi pärast seda, kui avalikkuse ette jõudsid kaitsevaldkonna probleemid, mille keskmes segadus varude arvestuses, puudused finantsjuhtimises ning 70 miljoni euro suurune mürsutehing, mille puhul maksti India ettevõtjatele ettemaks, kuigi neil polnud väidetavalt varasemat mürskude müümise kogemust. Prokuratuur on alustanud kaitseministeeriumi haldusala puudutavat kriminaalmenetlust, kuid kellelegi kuriteokahtlustust esitatud ei ole. Pevkur ise ütles, et võtab poliitilise vastutuse. See on tegelikult üsna vana ja lihtne põhimõte, sest minister ei pea ise mürsku valmistama, ladu pidama ega lepingule iga koma juurde allkirja andma. Küll aga vastutab minister selle eest, et süsteem, mida ta juhib, töötaks. Praegu on süsteemi kohta tekkinud päris palju ebamugavaid küsimusi.

Kõige ebamugavam neist on ehk see, kuidas saab riik, kes räägib iga päev sellest, et sõda on lähedal ja iga mürsk loeb, maksta kümneid miljoneid ette ning avastada hiljem, et tehinguga on probleeme.

Me ei räägi siin kohvimasinast, mis kontoris katki läheb. Kuigi isegi kohvimasina puhul oleks ilmselt riigihange läbipaistvam.

Me kulutame riigikaitsele rohkem kui kunagi varem. See on vajalik. Aga mida rohkem raha süsteemi sisse läheb, seda vähem võib seal olla sellist suhtumist, et küll keegi kuskil kontrollib. Võib-olla ongi siin kahe sündmuse vahel rohkem seost, kui esmapilgul paistab. Uus president räägib usaldusest. Lahkuv minister räägib vastutusest. Need kaks asja käivad tegelikult kokku. Inimene ei taha riigilt imesid, ta tahab, et tema maksude eest ostetud asjad oleksid olemas.