Alates 1. aprillist kehtima hakkav visiiditasu tõus on pannud ühiskonna kihama. Tööl käivad inimesed peavad edaspidi arsti vastuvõtu eest maksma senise viie euro asemel 20 eurot, samas kui töötutele, rasedatele, lastele ja pensionäridele jääb visiiditasu endiselt viie euro peale. Kas selline lähenemine on õiglane?

Esmapilgul võib tunduda loogiline, et haavatavamad grupid vajavad suuremat kaitset ja soodsamat ligipääsu tervishoiuteenustele. Lapsed, eakad ja rasedad vajavad sagedamini arstiabi ning neile soodustuste jätmine on põhjendatud. Samas tekitab küsimusi töötute erikohtlemine ning ka mõnede erivajadustega inimeste erandlik kohtlemine, näiteks juhul kui erivajadust tõendav paber on saadud ebaõiglaselt või ise endale tervislikku kahju tekitades.

Pole saladus, et Eestis on inimesi, kes elavad pikka aega töötuna, kasutades erinevaid riiklikke toetusi ja soodustusi, ilma et nad tegelikult pingutaksid töö leidmise nimel. Kui aga nende arstiabi jääb oluliselt odavamaks kui tööl käival inimesel, kas ei loo see motivatsioonipuudust tööle naasmiseks? Paraku on paljud madalapalgalised töötajad need, kellele 20eurone visiiditasu kujutab endast tõsist lisakoormust. Kas on õiglane, et see inimene, kes pingutab ja maksab makse, kuid teenib näiteks miinimumpalka, peab samal ajal maksma kõrgemat visiiditasu, samas kui see, kes pole aastaid tööd otsinud, kelgutab töölkäijate kinnimakstud kordi soodsamal viieeurosel visiiditasul?

Siin peitubki probleemi tuum. Kuigi töötud vajavad sotsiaalset tuge, ei tohiks see tulla töötavate inimeste arvelt. Võimalik lahendus võiks olla süsteem, mis eristaks ajutiselt töötuks jäänud inimesi ja neid, kes ei ole aastaid tööle kandideerinud.

Tervishoiuteenuste kättesaadavus on ühiskonnas kriitilise tähtsusega, kuid hinnapoliitika peaks olema õiglane kõigi suhtes. Kehtima hakkav muudatus toob ilmselt kaasa olukorra, kus madalama palgaga töölkäijad hakkavad kulude kokkuhoiu eesmärgil arstivisiite edasi lükkama, samas kui töötud, kel rohkem aega vabalt käes ning kellele kehtib jõukohane visiiditasu, asuvad hoolega meditsiiniasutuste uksi kulutama. Kui riik soovib motiveerida inimesi töötama ja panustama, ei tohiks visiiditasu süsteem karistada neid, kes seda juba teevad.

Eluaegne vangistus on Eesti õigusruumis kõige karmim karistus, mille eesmärk on ühiskonna kaitsmine äärmuslikult ohtlike kurjategijate eest. Kuid isegi eluaegse vangistuse puhul avaneb kinnipeetaval võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist, kui ta on vangistuses viibinud vähemalt 25 aastat. See ei tähenda automaatset vabadust, vaid kohtulikku kaalumist, kas isik kujutab endiselt ohtu ühiskonnale. Foto on illustratiivne FOTO: pixabay

Üks hiljutine ja äärmiselt vastuoluline juhtum puudutab Rainar Roosi, kes 1999. aastal tappis oma abikaasa ja väikelapse erakordselt julmal viisil. Möödunud aastal möödus tema karistusest 25 aastat ning kohtul tuli esimest korda hinnata, kas ta võiks enne tähtaega vanglast vabaneda. Vangla hinnangul ei kujuta ta küll suurt ohtu avalikkusele, kuid ta on endiselt kõrgohtlik „konkreetsele täiskasvanule”, keda ta võiks impulsiivselt rünnata.

Küsimus, kas Roos või teised eluaegsed vangid peaksid saama enne tähtaega vabaneda, ei ole ainult õiguslik, vaid ka moraalne ja ühiskondlik dilemma. Karistuse mõte ei ole ainult süüdlase isoleerimine, vaid ka tema rehabilitatsioon. Kui inimene on pika vangistuse jooksul näidanud kahetsust, muutunud oma käitumises ja suudab integreeruda ühiskonda ilma ohtu kujutamata, võiks kaaluda tema vabastamist. Samas tuleb arvestada ka ohvrite lähedaste ja laiemalt kogu ühiskonna turvatundega. Ehk siis kas kellegi rehabilitatsioon oleks mõistlik saavutada kellegi teise elu arvelt.

Kui vangla iseloomustuses märgitakse, et isik võib lahendada konflikte vägivaldselt ja impulsiivselt, siis kas see pole piisav argument, et teda mitte vabadusse lubada? Ühiskond peab olema kindel, et inimene, kes on toime pannud niivõrd jõhkrad kuriteod, on ka päriselt muutunud ja ei kujuta enam kellelegi ohtu, kuid seda ei saa garanteerida ju keegi. Teisalt on õige öelda, et mistahes isiku puhul, kes pole iial milleski süüdi mõistetud, ei saa me kunagi sada protsenti garantiid anda, et ta kunagi kellelegi ohtu ei kujuta. Kas siin siis on üldse vahet, kas me lubame trellide tagant välja isiku, kes kunagi on tapnud, kuid ei pruugi seda enam teha või elame koos inimestega, kes pole küll kuritegelikult käitunud, kuid miski ei välista, et seda iial ei juhtu?