JUHTKIRI 12 minutit

12 minutit on lühike aeg, aga üllatavalt produktiivne, kui tead, mida teha. 12 minutit on võrdne 720 sekundiga ehk piisavalt, et alustada või lõpetada mitut väikest tegevust. Kaheteistkümne minutiga jõuab kohvi valmis keeta ja selle koos hommikuse ajalehega rahulikult ära juua. Sama ajaga jõuab sõita Võru kesklinnast Rõugesse või lugeda lapsele unejutuks ühe peatüki. Kaheteistkümne minutiga jõuab jõusaalis teha korraliku soojenduse või telefonis läbi kerida terve uudisteportaali. Aga sama ajaga suutsid kolm Vene MiG-31 hävitajat reedel rikkuda Eesti õhuruumi. Nad jäid meie taevasse kauemaks, kui kestab tavaline sirutav tööpaus.

See polnud eksitus või juhuslik triiv. NATO reageeris viivitamata oma hävitajatega, Eesti aga taotles konsultatsioone alliansi aluslepingu 4. artikli alusel. Niisuguseid nõupidamisi pole kergel käel kokku kutsutud: pärast Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu on see alles kolmas kord, kui liitlased kogunevad niimoodi. Mõni nädal tagasi pidas Poola vajalikuks sama sammu, kui tema õhuruumi ilmusid Vene droonid.

Kui mõelda, kui vähe on 12 minutit inimese igapäevaelus, siis riigi julgeolekus võib see olla igavik. Selle ajaga jõuab vaenulik lennuk lennata üle maakonna, teha luurepilte või koguni rünnata. Kui meie vabadus ja turvatunne ripuvad õhus, pole ükski minut tühine. Teisalt, kui kõrvutada see 12 minutit millegi argisega, siis näiteks 12minutilist hilinemist ei peeta suuremaks tabuks.

Selline õhuruumi rikkumine on nagu proovikivi või test, kui tähelepanelikud ja otsustavad me oleme. Venemaa lennuriistad ei reisi Eestisse juhuslikult, vaid kalkuleerivad iga sammu, iga minuti. Just seepärast peab meie vastus olema sama kiire ja täpne kui sekundi murdosal tehtud kaitsemanööver.

Need 12 minutit ei kuulu unustamisele. Nad tuletavad meelde, et vabadus ei ole kord juba saavutatud mugavus, vaid igapäevane pingutus. Meie kohus on seista selle eest, et järgmised 12 minutit oleksid juba meie kontrolli all ja mitte nende, kes meie piire katsuvad.