ARVAMUS

Jõuluaeg on paradokside aeg. See on aeg, mil akendel süttivad küünlad, kaubanduskeskustes kõlavad tuttavad meloodiad ja justkui vaikimisi eeldatakse, et inimesed muutuvad pehmemaks, lahkemaks ja tähelepanelikumaks. Ootame kinke, nii neid, mida saab pakkida paela ja paberi sisse, kui ka neid, mis ei mahu karpi ehk märkamist, hoolimist, mõistmist. Samal ajal ootame ka headust, vahel lausa kinnitust, et maailm pole lõplikult kalk ja küüniline paik.

Viimastel aastatel on sotsiaalmeedias üha sagedamini näha postitusi, kus heategijateks hakanud pakuvad tasuta asju, maksavad kellegi arve, viivad tundmatule lapsele kingituse või täidavad jõulusoove. Need lood koguvad tähelepanu ja südameid. Kuid nendega koos kerkib ka küsimus: miks? Kas tegemist on siira sooviga kellegi päeva paremaks teha või püüab andja hoopis parandada iseenda nähtamatuid hingehaavu? Tõde võib olla kusagil vahepeal. Inimene, kes annab, saab sageli ise sama palju, tunde, et ta on vajalik, et ta suudab midagi muuta, kas või hetkeks.

Samas ei saa mööda vaadata sellest, et paljude jaoks pole jõuluaeg sugugi muretu. Räägitakse, et inimeste rahaline seis on keeruline, ja seda kinnitavad ka märgid argipäevast. Pandimajad teevad rekordkäibeid, asju arutatakse ellujäämise, mitte unistamise keeles. Headuse virvarri kõrval käib vaikne, kuid visa toimetulek. Ja just siin, kus lootus ja vajadus põimuvad, tekib ka pettuste pinnas. Elame pettuste ajastul, mis ei tee jõuludele erandit. Pettusi kohtab isegi jõululoosides, seal, kus peaks valitsema rõõm ja mängulisus. Milleks? Kas selleks, et saada kingitus kellelegi teisele? Või iseendale? Ja kas südametunnistus ei jää seejuures vaevama?

Jõulud ei peata elu. Kuigi on annetamise tippaeg ja loomade varjupaikadesse satuvad ka need, kes muidu sinna kunagi ei jõua, ei kao kuskile ka argised mured. Arutatakse toimunud petuskeeme, tehakse otsuseid, mida edasi lükata ei saa, või harjutakse nendega elama, olgu need siis valusad või paratamatud. Pühad ei vabasta vastutusest ega vajadusest eristada siirust manipulatsioonist.

Mis on siis jõuluaeg? Kas see on veel ehe? Võib-olla ei seisne ehtsus täiuslikkuses ega laitmatus headuses, vaid aususes. Aususes tunnistada, et oleme väsinud, vahel eksivad, vahel isekad, aga siiski võimelised hoolima.

Digiriik ilma kaitseta on risk, mitte edulugu

Eesti on aastaid rõhutanud digiriigi edulugu. Kodanikke suunatakse ja sageli ka sunnitakse kasutama e-teenuseid. Riik ja teenusepakkujad töötlevad üha rohkem isikuandmeid. Samal ajal on juhtumid näidanud, et andmekaitse ei ole alati olnud piisav. Eestis on lekkinud isikukoode, koduaadresse, kontaktandmeid ja muud eraelu puudutavat teavet. Need ei ole abstraktsed failid, vaid inimeste päriselu. Kui andmed on kord välja läinud, ei saa neid tagasi võtta ning usaldus saab kiiresti kahjustada.


Andmete lekkimine ei tähenda ainult ebamugavust. See tähendab, et inimesed peavad olema valmis kelmide kõnedeks, petuskeemideks ja sihitud manipulatsiooniks. See tähendab ka, et ukse taha võivad ilmuda võõrad, kes teavad täpselt, kes seal elab ja miks nad sinna tulid. Need ei ole juhuslikud külastused. Need on otsesed tagajärjed lekkinud andmetele. Andmeleket käsitletakse vahel kui paratamatut riski. See ei ole korrektne lähenemine. Nii nagu riik hoiab valmisolekut sõjalisteks ohtudeks, on tal kohustus olla valmis ka küberrünnakuteks. Eestis toimunud juhtumid kinnitavad, et rünnakud ja kuritarvitused ei ole hüpoteetilised.


E-teenuseid ei ehita „riik”, vaid teenuseid kavandavad, arendavad ja haldavad konkreetsed asutused ning IT-partnerid. Turvalisus sõltub arenduspraktikast, testimisest, järelevalvest ja vastutuse jaotusest. Kui toimub leke, on see alati kaitse ja juhtimise läbikukkumine, isegi siis, kui põhjus on inimviga, vale seadistus või partneri nõrkus. Kindlasti ei tohiks neid olukordi nimetada paratamatuseks või millekski, mida ei saa ette näha ning vajaduse korral ära hoida või eos takistada.
Vastutus ei saa jääda kodanikule. Kui e-teenuste kasutamine on sisuliselt kohustus, on teenuse omanikul kohustus tagada, et lahendus peab rünnetele vastu ja riskid on viidud miinimumini. Mugavus ei ole turvalisusest tähtsam. Digiriik on mõistlik ainult siis, kui see on kaitstud. Andmete
kogumine ilma piisava kaitsevõime ja selge vastutuseta muudab kodaniku haavatavaks. Valmisolek peab olema olemas enne kahjulikku ning ebameeldivat intsidenti, mitte pärast seda.