ARVAMUS

Kevad algab kalendri järgi täna. Päevad on pikemad, päike käib kõrgemalt ja õhus on midagi, mida võiks nimetada lootuseks. Ometi ei toonud tänavune kevadeootus linnatänavatele mitte ainult jalutajaid ja jalgrattureid, vaid ka midagi sootuks ootamatut – eile veeresid siia sajad traktorid. Ligi pool tuhat põllumajandusmasinat täitis teed ja väljakud, andes märku, et maa hääl ei ole enam vaikselt põldude vahele jääv mure, vaid tungiv appikarje.

Kas need rasked masinad olidki tänavused kevadekuulutajad? Sümboolselt küll. Kui tavaliselt seostub kevad uue algusega, siis seekord tuletas see meelde, et uue alguse eel tuleb lahendada vanad probleemid. Põllumehed ei ole oma raskustest rääkinud eile ega üleeile – see on kestnud aastaid. Kord on surve hinnalt, kord ilmast, kord regulatsioonidest. Alati on midagi, mis pitsitab. Kuid harva on see surve jõudnud sellisesse punkti, kus sajad traktorid liiguvad ühiselt linnaruumi.

See ei ole pelgalt protest. See on märk murdepunktist. Kui inimene, kelle töö on toita teisi, peab oma igapäevase töö katkestama ja tänavale minema, tähendab see, et süsteemis on midagi paigast. Küsimus ei ole enam üksikutes toetustes või ajutistes leevendustes. Küsimus on kestlikkuses ehk kas põllumajandus sellisel kujul, nagu see täna toimib, suudab homme jätkata.

On lihtne öelda, et põllumehed on alati kurtnud. Ja teatud mõttes see vastab tõele, see amet ongi sõltuv riskidest, mida ei saa kontrollida. Kuid sama lihtne on selle tõdemuse taha peituda ja jätta märkamata muutuse ulatus. Kui mure muutub valjemaks, sagedasemaks ja nähtavamaks, ei ole see enam taustamüra. See on signaal.

Eilne traktorite kolonn ei olnud ainult surveavaldus otsustajatele. See oli ka meeldetuletus ühiskonnale tervikuna. Toidujulgeolek, maaelu kestmine ja kohalik tootmine ei ole abstraktsed teemad, vaid igapäevase elu alus. Kui see alus hakkab kõikuma, ei jää see tagajärgedeta kellelegi.

Kas põllumajandus on ristteel? Tõenäoliselt jah. Küsimus on, millise tee valime. Kas jätkata samas rütmis, lootes, et probleemid lahenevad iseenesest ja põllumajandustootjatel jätkub kannatust ka edaspidiseks. Või võtta neid signaale tõsiselt ja otsida tasakaalu, mis võimaldab nii tootjal ellu jääda kui ka tarbijal homset usaldada.

Kevad on alati olnud uuenemise aeg. Võib-olla on tänavune kevad lihtsalt ausam kui varasemad, ta ei too ainult päikest, vaid ka selgema pildi sellest, kus me tegelikult seisame. Ja vahel ongi nii, et enne kui midagi saab päriselt õitsema hakata, tuleb muld korralikult läbi künda.

Müramasinate sõnavõtt

Kui linnas mõõdetakse progressi WiFi kiiruse ja kohvikute arvuga, siis maal tehakse sama traktori hobujõudude ja pori sügavuse järgi. Eile ei tulnud nad lihtsalt sõitma, nad tulid meelde tuletama, et toit ei kasva poes ega poliitilistes lubadustes, vaid mullas, millel on vahel rohkem mõistust kui mõnel otsusel. Kolonnid linnatänavatel ja asulate vahel venisid, linnainimene ohkas ja arvas, et jälle keegi segab tema tempot, märkamata, et just see sama aeglane tempo hoiabki elu koos. Traktor ei kiirusta, sest ta ei teeskle tähtsust, ta lihtsalt teeb ära selle, millest teised räägivad. Ja võib-olla ongi kogu selle mürina suurim iroonia see, et kõige valjem sõnum tuleb neilt, kes muidu eriti sõna ei võta.

12. märtsil 2020 kuulutati Eestis välja eriolukord seoses COVID-19 levikuga. See jäi paljudele meelde kui päev, mil seni iseenesestmõistetav tundunud argipäev korraga muutus. Koolid suleti, üritused jäeti ära, piirid pandi kinni ja inimesed saadeti võimaluse korral kodudesse töötama. Tagantjärele tundub see aeg korraga nii lähedane kui ka üllatavalt kauge.

Kuus aastat hiljem on Eesti päevakorras juba teistsugused küsimused. 18. märtsil katsetatakse taas ohusireene – süsteemi, mille eesmärk on hoiatada inimesi võimaliku ohu korral. See ei ole mõeldud hirmu tekitamiseks, vaid valmisoleku kontrollimiseks. Nagu toonane eriolukord, on ka see osa laiemast arusaamast, et kriisid võivad tulla kiiresti ning ühiskond peab olema valmis neile reageerima.

2020. aasta kevadel ei osanud paljud ette kujutada, et mõne aasta pärast räägime peale terviseohtude ka julgeoleku, kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse teemadest. Ometi on just viimased aastad näidanud, kui kiiresti võivad prioriteedid muutuda. Kui toona õppisime elama viirusega, siis nüüd harjutame, kuidas käituda võimaliku ohu korral.

Kas eriolukord hüüab tulles? Mõnikord annab elu ette märke, kuid sageli mõistame olukorra tõsidust alles siis, kui kriis on juba kohal. Sama kehtib ka tuleviku kohta. On raske ennustada, kus oleme aasta või kahe pärast, rääkimata pikemast ajast. Küll aga saab minevikust õppida.

Eriolukorra vajalikkuse üle on vaieldud palju. Mõnele tundusid piirangud liiga ranged, teisele jälle hädavajalikud. Tõenäoliselt oli tõde kusagil vahepeal. Üks on siiski kindel, see periood muutis meie töö- ja elukorraldust. Kaugtöö, mis varem oli paljude jaoks erand, sai kiiresti tavapäraseks. Samuti kiirenes digilahenduste kasutuselevõtt ning inimesed õppisid rohkem hindama paindlikkust.

Ent midagi võeti ka ära. Paljud ettevõtted sattusid raskustesse, osa inimesi tundis isolatsiooni ning ühiskondlik arutelu muutus kohati teravaks. Kriis tõi nähtavale nii meie tugevused kui ka nõrkused.

Võib-olla ongi kõige olulisem õppetund see, et valmisolek ei tähenda ainult süsteeme või seadusi. See tähendab ka ühiskondlikku kogemust ja teadmist, et ootamatute muutustega on võimalik toime tulla. Kui ohusireenid märtsis kõlavad, on see meeldetuletus mitte ainult võimalikust ohust, vaid ka sellest, et valmisolek algab teadlikkusest.