ARVAMUS

On teemasid, millest räägime palju. Ja on teemasid, millest räägime küll, aga enamasti siis, kui selleks on mõni tähtpäev, kampaania või konkreetne lugu. Erivajadustega lapsed kuuluvad kahjuks endiselt osaliselt viimaste hulka. Me räägime kaasamisest, võrdsetest võimalustest ja sallivusest, kuid igapäevaelus ei pruugi need sõnad alati sama enesestmõistetavad olla. Miks see nii on?

Võib-olla oleme ühiskonnana muutunud küll avatumaks, kuid harjunud siiski mõtlema erivajadusest kui millestki, mis kuulub teise maailma. Erivajadustega laste kool on justkui vajalik ja oluline, aga kusagil veidi eemal. Laps, kes õpib teistsuguses tempos, vajab rohkem tuge või kasutab liikumiseks abivahendit, ei ole sellepärast vähem laps. Ta soovib sõpru, tunnustust, turvatunnet ja võimalust midagi ise teha. Ta võib olla andekas spordis, muusikas või kunstis, armastada nalja, unistada tulevikust ja rõõmustada õnnestumise üle täpselt samamoodi nagu iga teine laps. Ka kooli väärtust ei peaks mõõtma selle järgi, kui lähedal või kaugel see on niinimetatud tavakoolist. Järve kooli 30 aasta lugu tuletab meelde ka midagi muud. Selliste koolide olemasolu ei ole sündinud iseenesest. Kunagi tuli tõestada, et seda kooli on vaja. Tuli leida raha, veenda otsustajaid ja seista selle eest, et erivajadustega lastel oleksid samasugused õigused haridusele ja tulevikule nagu teistel. Nüüdseks on paljud neist küsimustest saanud meie jaoks palju loomulikumaks. Kuid kas hoiakud on muutunud sama kiiresti kui koolimajad ja hariduskorraldus?

Võib-olla ongi järgmine samm mitte enam tõestada, et erivajadustega lapsed väärivad kohta ühiskonnas, vaid lõpetada nende pidev tõestamine. Me ei peaks imestama, kui erivajadustega laps õpib, esineb kontserdil, võistleb spordis või liigub edasi kutseõppesse. Me ei peaks pidama seda erandiks, vaid elu tavaliseks osaks. Samuti ei peaks erivajadustega laste kool olema ühiskonna jaoks nähtav ainult siis, kui tähistatakse juubelit või räägitakse mõnest suurest õnnestumisest. Tõeline kaasatus algab ehk hoopis sellest, kui me ei vaata enam kõigepealt puuet või erivajadust. Vaatame last. See ei tähenda, et erinevusi pole olemas või et kõigile sobiks üks ja sama lahendus. Võrdsus ei tähenda, et kõik peavad saama täpselt sama. Võrdsus tähendab, et igaühel peab olema võimalus saada seda, mida ta vajab, et oma elus edasi liikuda.

Meile meeldib mõelda, et ajaleht, ajakiri või internet näitab meile inimesi sellisena, nagu nad on. Tegelikult näitab ta meile maailma sellisena, nagu keegi on otsustanud seda näidata. Iga loo taga on valik, mida küsida, mida pildistada, mida rõhutada ja mida üldse mainimata jätta. Nii sünnib ka pilt inimesest, keda lugeja ise kunagi kohanud ei ole.

Hiljuti selgus, et Erkki Keldo saab keskkonna- ja energeetikaministriks ning Liina Vahtras majandus- ja tööstusministriks. Mõlemat kajastati loomulikult ka mitmetes väljaannetes, kuid kahe inimese lugusid lugedes võis tekkida tunne, nagu räägitaks kahest täiesti erinevast inimtüübist.

Keldo puhul sündis näiteks hoobilt soe kodulugu. Näidati tema koduhoovi, peret ja jalgpalli mängimist poegadega ning Balilt toodud kunsti. Minister rääkis ise inimlikus keeles oma elust. Poliitik astus korraks pildilt maha ning tema asemele tuli inimene.

Vahtrase 25aastane karjäär, kuhu mahuvad tippjuhi ametikohad edukates iduettevõtetes ja EISis, suruti mõnesse lõiku. Ülejäänu pandi kokku registriandmetest, Instagramist ja puhkusepiltidest. Kangelasele endale ei antud sageli sõnagi. Tema elu kirjeldati tema eest.

Mees sai rääkida sellest, kes ta on. Naise puhul räägiti sellest, milline ta paistab.

Siin pole küsimus ainult ühes ajakirjaloos. Küsimus on selles, kuidas me üldse inimesi enda ümber tajume. Kui lugeja näeb sama inimest kümnes loos, kus teda kirjeldatakse näiteks keerulise, külma, edeva või vastuolulisena, hakkabki see kirjeldus tema külge kleepuma. Ühel hetkel ei mäleta enam keegi, kust selline pilt alguse sai.

Artiklist saab inimese kohta käiv teadmine ja teadmisega kaasneb arvamus. Aga kas me siis usume kõike, mida loeme? Ilmselt mitte. Ometi mõjutab ka see, mida me teadlikult ei usu.

Üks vihje, üks foto, üks rõhutatud detail või pealkirjas kasutatud sõna võib anda inimesele värvi, mida tal endal pole olnud võimalust valida.

Inimese üle oleks ausam otsustada siis, kui tunneksime teda päriselt, tema häid ja halbu külgi, õnnestumisi ja eksimusi, tugevusi ja nõrkusi. Aga seda ei jaksa ju ära oodata. Inimese tundmaõppimine võtab aega ning sageli ei teki selleks võimalustki.

Pinnapealse arvamuse kujundamine võtab aga sekundeid. Ja olgem ausad, pinnapealne negatiivsus on huvitavam. Natuke urgitsemist, klatši ja vihjamist annab igavale päevale vürtsi.

Ja siinkohal ei räägi me enam ainult poliitikutest ning teistest avaliku elu tegelastest.