ARVAMUS

Eile oli Tartu rahu 106. aastapäev. Eruohvitser Enn Tupp annab tänases Võrumaa Teatajas ülevaate Tartu rahulepingust, 20. sajandi maailma rahulepingutest, Eesti iseseisvuse taastamiseni, NSVLi lõpuni. Ajaloolist selgust on vaja, et aru saada, kuidas oleme siiani jõudnud, mõistmaks, miks oleme, elame just sellises Eestis, maailmas. See arusaam peaks seadma sihti tulevikuks. Ajaloost õppimine ei ole paraku inimkonna, ka eestlaste tugev külg. Mugavusest, rumalusest, edevusest, pragmatismist, saamahimust, päevapoliitikast, poliitkorrektsusest jmt lähtuvate kompromisside tegemine väärtuste arvelt viib moraalse, teolise ja õigusliku allakäiguni, lõpeb (alati) kollapsiga. 

Tartu rahulepinguni viinud mõlema poole sõjategevus käis (raskete) rahuläbirääkimistega samal ajal, et sundida diplomaatilisi esindusi rahuläbirääkimistel esitatud nõudmisi täitma. Tartu rahulepingu sõlmimine näitas, et Nõukogude Venemaaga on võimalik jõudu ja diplomaatiat samal ajal kasutades läbirääkimisi pidada ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmida. Tartu rahule järgnesid Venemaa rahulepingud Leeduga, Lätiga, Soomega ja Poolaga. 

Eesti iseseisvuse taastamise järel 20. augustil 1991 tunnustas Nõukogude Liit 6. septembril 1991 de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 12. septembri 1991 otsusega tunnistati Tartu rahulepingule tuginedes varasemad Eesti NSV piiri käsitlevad okupatsioonivõimude aktid õigustühiseks. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel jäi kehtima ajutine kontrolljoon, mis järgis Eesti NSV ja Vene NFSV administratiivpiiri. Pärast Nõukogude Liidu lakkamist 26. detsembril 1991 jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni. 19. veebruaril 1993 kehtestas Venemaa ühepoolselt riigipiirina endise Vene NFSV administratiivpiiri, eirates Tartu rahulepingu piirikokkuleppeid Eestiga. Eesti loobus Venemaa koosseisu läinud alade tagasinõudmisest ametlikult 1995. aasta novembris. 18. mail 2005 kirjutasid Eesti ja Venemaa välisministrid Moskvas alla uuele Eesti-Venemaa piirilepingule. Riigikogu ratifitseeris uue piirilepingu 20. juunil 2005, lisades preambuli, milles viidati Tartu rahulepingule ja märgiti, et võrreldes Eesti Vabariigi põhiseaduse artikliga 122 on piiri osaliselt muudetud. Venemaad ärritas viide Tartu rahulepingule ning ta võttis oma allkirja piirilepingult tagasi seda ratifitseerimata. 18. veebruaril 2014 allkirjastasid Eesti välisminister Urmas Paet (Reformierakond) teist korda ja Venemaa välisminister Serge Lavrov (Ühtne Venemaa) uue/järjekordse Eesti-Venemaa piirilepingu, millega likvideeriti Saatse saapa sopistus Eestisse, peale Narva jõe taguste valdade ja Petseri maakonna, mis Tartu rahulepingu alusel kuuluvad Eestile, loobuti osast Eesti NSV territooriumist, öeldes lahti Narva veehoidla olulisest osast ja ulatuslikust Narva lahe merealast. See piirilepe on ratifitseerimata mõlema riigi parlamentide poolt. Vene välisminister Sergei Lavrovi toetusel algas samal, 2014. aastal Vene-Ukraina sõda ja 24. veebruaril 2022. aastal Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse. 

Kaasajal käivad Ukraina ja Venemaa rahuläbiräakimised rahvusvahelise tähelepanu ja vahendusega, millega Ukraina peaks loobuma suurest osast oma territooriumist ja paljust muust. Auvere elektrijaama jahutava Narva veehoidla oluline osa, sh tamm, on Venemaa käes de facto. Venemaa varilaevastik harjutab/purustab ankrutega Estlinke ja teisi kaableid. Narva veehoidla veetaseme alandamine ja Estlinkide lõhkumine jätab Eesti pikaks ajaks, vähemalt üheksaks kuuks, ilma elektrita. Eesti piiri osas puudub selgus ja see on 34 aastat pärast iseseisvuse taastamist ikka välja ehitamata. Mõistlik on küsida: miks see nii on, kes vastutab, kas oleme kaasnevaks valmis, mida oleksime pidanud/peaksime tegema teisiti? Ennetavalt, tõeliselt, teoliselt, ilma ohtra sõnavahuta, mainekujunduseta, soovmõtlemiseta. Head Tartu rahu aastapäeva!

Lugeja ees on viimane jaanuarikuu lehenumber ja aasta esimene kuu lahkub käreda pakase saatel. Jaanuar on tõesti olnud üks nendest talvekuudest, mis on selline, nagu kirjandus neid kirjeldab: hommikud on härmas, õhtud pikad ja küttearved kõrged. Paljud on juba pidanud oma kodu soojapidavuse ning kütteseadmete vastupidavuse proovile panema. Teenuspakkujad võivad rahul olla, sest see pakane näitas selgelt, kuidas nende seadmed suudavad enneolematult külmade talveilmadega toime tulla. Kui eelmisel talvel oli vaid mõni krõbekülm päev, siis tänavune jaanuar on tulnud mitmel nädalal ühtlaselt jahedana, mis tekitab inimestes vastakaid tundeid. 

Ahastust lisab ka see, et kui pikk sügis pani meid rõõmustama, et küttepuude kogus jäi alles ja küttekulud olid mõistlikud, siis nüüd on olukord täpselt vastupidine. Tuleb arvestada iga puutükiga, hinnata hoolikalt küttekulu ja teha otsuseid. Kehvemas seisus on need, kes panid taas panused soojematele talvekuudele ning küttepuude varusid ei täiendanud. Külma ilmaga kaasneb ka inimeste meeleolu muutumine. Iga tuulehoog ja härmas aknaklaas tuletab meelde, et talv on alles oma täies hiilguses ning kuigi oodatakse kevadet, siis ei ole see veel koputamas. Samuti on üha tuntavam meelepaha seoses erinevate argiste teemadega. Näiteks otsustati ametlikust sõnastikust eemaldada mõningad sõnad, mis küll ropu alatooniga, kuid kõnekeeles tihti kasutuses ja mis praegust olukorda nii mõnegi kodaniku suust tabavalt kirjeldaksidki.

Samal ajal, kui talv näitab oma jäiseid nägusid, on ukse ees vastlapäev. Vastlad on oodatud ja kuklite valmistamine ning maitsmine annab lootust ja rõõmu. Kuid olukord pole kõigi jaoks kerge. Mõned saavad tänavu kuklit lubada vaid vastlapäeval, sest hinnad on kõrged. Vähe on neid, kes on saanud alustada kuklite söömist juba jõulude ajal, nagu isehakanud traditsioon seda ette näeb. Olukord sunnib mõtlema, kuidas ja millal maiustust nautida ning suunab pilgu allahindlustega lettidele, kus viimase tarbimiskuupäevaga kraam oma siravate kollaste hinnasiltidega viimase lootuse annab.

Hoolimata kõrgetest küttearvetest, jäisest tuulest ning kõrgetest kuklihindadest on jaanuar meile andnud väärtusliku õppetunni. Talv ei ole ainult väljakutse, vaid ka võimalus hinnata seda, mis tõeliselt oluline. Hoolitseme oma kodusooja eest, planeerime säästlikult ja leiame lohutust väikestest naudingutest.