JUHTKIRI Jaht õiglusele

Õiglus on sõna, mis peaks tähendama midagi püsivat ja kõigutamatut. Ometi on meie igapäevaelu täis hetki, mil tundub, et õiglus on midagi tabamatut, justkui jahisaak, mida näeme vilksamas, kuid mis lipsab iga kord käeulatusest kaugemale. Kõige valusamalt kogeme seda tervise valdkonnas.

Haigus ei küsi luba. Ta ei tee vahet rikkal ja vaesel, lapsel ja vanuril. Ometi määrab inimese võimalused paraneda sageli mitte arsti oskus, vaid rahakoti paksus ja kogukonna heldus. Kui tervisekassa otsustab, et mõni uus ja kallis ravim ei kuulu toetatud loetellu, jääb haige ja tema pere lootma vaid annetajate headusele. Kuidas see kokku kõlab tõdemusega, et elu on meie suurim väärtus? Kas pole elu siis tõesti püha?

Oleme jõudnud paradoksini. Iga töötav inimene maksab kohusetruult sotsiaalmaksu, lootes, et häda korral saab ta riigilt tuge. Kui aga häda käes, öeldakse, et kahjuks mitte. Õiglus tähendabki siis annetuskampaaniaid, südantlõhestavaid lugusid ja avaliku abi küsimist. Hea, et häid inimesi on, ent kas riik tohib oma kohustusi neile niimoodi delegeerida?

Samal ajal loeme, kuidas tervisekassa kulutab kümneid tuhandeid laristavatele suvepäevadele. See on küll vaid detail, kuid kõnekas detail. Kui inimeste elu ja tervis sõltuvad kümnetest või sadadest tuhandetest eurodest, siis kas poleks õiglasem, et iga euro suunataks esmalt sinna, kus mängus on elu ja surm? Mis on siin läinud valesti, et peame võrdsuse ja õigluse nimel toetuma annetustele, mitte süsteemile, mis peaks meid kaitsma?

Õigluse otsimine ei piirdu aga ainult meditsiiniga. Hiljutised kohtuotsused, mis meenutasid aastatetaguseid vangerdusi, näitavad, et ka õigusemõistmine on veniv ja vaevaline. Kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, selles pole midagi uut. Aga kas need jahvatavad ka õiglaselt? Seda otsustada on keeruline. Liiga sageli näib, et süü ja karistus ei käi käsikäes, või et need, kellel on rohkem ressursse, suudavad süsteemi paremini enda kasuks kallutada.

Tõsi, õiglus ei tule üleöö. Kuid kui inimestel tekib tunne, et õiglus on luksuskaup, olenemata valdkonnast, siis mureneb usk.

Jaht õiglusele jätkub. Küsimus on, kas suudame selle lõpuks kätte saada või jääbki see igaveseks kauguses vilksatavaks varjuks.