JUHTKIRI Koolitoit ehk soe taldrikutäis väärikust

Koolilõuna on Eestis lastele tasuta ning see on samm, mida tasub väärtustada. Ometi kuuleme üha sagedamini pilkeid koolitoidu aadressil. „See on maitsetu”,    „see on igav”, „ma ei söö seda jama”.

Säärased ütlused lipsavad kergesti üle huulte neil, kellel on pärast kooli võimalus minna kohvikusse, osta koolipuhvetist saiakest ja kommi või tellida koju pitsat. Ent nende kõrval istuvad klassis lapsed, kelle jaoks kõnealune taldrikutäis ongi kogu päeva ainus soe söök. Kelle kodus ei oota aurav supp ega värske leib. Veel vähem saavad nad tihti väisata erinevaid (kiirtoidu)restorane. Kauplusest ei soetata nänni, vaid toidupoes tehakse ostud läbimõeldult ja alati pole võimalust hädavajalikkugi nimekirja täita. Neile pole koolitoit mitte pelgalt söök, vaid osa väärikusest, teadmine, et nad saavad kõhu täis ja suudavad õppida teistega võrdselt.

Eesti koolitoit ei ole kindlasti täiuslik, ent see on aus ja tervislik. Toiduseadused, toitumisjuhised ja kontrollid tagavad, et laste ette jõuab täisväärtuslik eine, mis on kindlasti kodusem ja toitvam kui see, mida leiaks kiirtoidust. Kui võrrelda koolilõuna maksumust kohalike päevapraadidega, on vahe tohutu, sest koolitoidu omahind jääb keskmiselt kahe-kolme euro juurde, samal ajal kui päevapraad maksab olenevalt toidukohast viis kuni kaheksa eurot. Selle raha eest peab kool kokkama, serveerima ja koristama, sageli sadadele lastele. Kvaliteedihinnangut ei saa seega anda ainult maitse järgi, vaid oluline on ka ligipääsetavus ja õiglus.

Koolitoit on ühiskondlik lepe, millega me justkui tagame, et ükski laps ei jääks nälga. Kui laps ütleb, et toit on halb, on see pigem märk sellest, et me pole osanud koolitoitu väärtustada ega sellest rääkida kui hoolivuse sümbolist. Ehk peaksime alustama haridusest ja seda mitte ainult toitumise, vaid empaatia osas? Koolitoidu pakkujad on öelnud, et nad unistavad suurelt, sest nende unistus on ühel päeval pakkuda koolitoitu, mis oleks kõikide laste maitse järgi. Ometi tuleb leppida, et koolilõuna ei saa olema kunagi sajaeurone, mis meeldib eranditult ja igal päeval kõikidele tarbijatele.