ARVAMUS

Nädalavahetusel on ukse ees aeg, mil õhk on tulvil vaikuse ja valguse, elu ja surma piiril kõndimisest. Hingedeaeg, hingedepäev ja halloween ehk kolm näiliselt eraldiseisvat, ent sisimas sugulashinge kandvat nähtust.

Ometi kipume üha sagedamini küsima: kumb on „päris” püha, kas küünlavalguses kalmistul vaikselt põlev mälestus või kõrvulukustav kõrvitsakarneval kummituskostüümides? Tundub, et eestlase jaoks on need kaks maailma üha sagedamini kõrvuti, vahel isegi üksteise vastu.

Hingedepäev on meie oma, vana ja vaikne, pigem sissepoole pööratud. See on aeg, mil usuti, et hinged tulevad tagasi koju, laualt ei korjatud toitu enne ööd ja majapidamises valitses vaikus. Tänapäeval tähendab see enamasti küünalde süütamist, mõtlikku jalutuskäiku kalmistul, mõne mälestuse jagamist vanematest või lastest, kes juba lahkunud. See on püha, mis kasvatab südames rahu ja järjepidevust. Halloween, seevastu, on lärmakas ja välise fassaadiga. Kõrvitsad, maskid, kommide jaht ja sotsiaalmeediasõbralikud dekoratsioonid. Selle algupära on tegelikult samuti seotud surnute mälestamise ja hingedeaja algusega, kuid moodsas Ameerika tõlgenduses on see muutunud kommertslikuks lõbupäevaks. Eestisse on halloween viimase paarikümne aasta jooksul tasapisi sisse hiilinud, algul noorte peona, nüüd juba üldrahvaliku kostüümiõhtuna, kus peamine küsimus pole mitte „keda me mälestame”, vaid „kelleks me end täna maskeerime”. Kas need kaks saavad koos eksisteerida? Üks aitab leevendada hirmu, teine kasvatab austust.

Ometi on ühiskonnas tajuda teatud väsimust ja ükskõiksust, mis peegeldub ka selles, kuidas me neid pühi vastu võtame. Majanduslik raskus, ärevus ja ebakindlus teevad inimesed närviliseks. Kui rahulikkus ja aeg mõtisklemiseks tunduvad luksusena, siis on arusaadav, miks vali ja värviline halloween tundub kergem tee. Hingedeaeg tuletab meelde, et rahutus ja tühjus tulevad sageli just sellest, et me ei võta aega peatuda. Kui me enam ei mäleta oma juuri, muutub ka meie olevik juurtetuks just nagu seesama    halloween’i kõrvits, mille seest on kõik välja õõnestatud.

Võib-olla pole küsimus selles, kumb püha on „õigem”, vaid selles, kas me üldse veel oskame midagi tähistada sisuliselt. Kui halloween toob rõõmu ja ühendab inimesi, siis on tal oma koht. Kui hingedepäev toob rahu ja mõistmist, siis on ka see õigel kohal, kuid mõlemad vajavad tasakaalu elu ja surma, valguse ja varju, lärmi ja vaikuse vahel.

28. oktoobril sünnib üheks päevaks midagi, mis näib trotsivat nii tühjenevaid maapiirkondi kui ka majandusstatistika karmi reaalsust.

Lindora laat ehk üle sajandipikkuse traditsiooniga sügislaat, mis lõpetab suvise väljamüügihooaja ja annab justkui mõttelise loa siseneda siselaatade pimedasse perioodi. See päev on mütologiseerunud, sest laadaplatsile jõutakse kauplemiskoha pärast tundide ja isegi ööpäevade kaupa varem, sest parim plats võib tähendada parimaid tehinguid. Nii vähemalt loodetakse. Küsimus on aga, kas see lootus on veel tõesti usutav või elatakse vana romantika najal?

Lindora laada kuvand on tugev. Kuigi inimesed on vaesemad, ettevaatlikumad ja endassetõmbunumad, siis loodetakse kuulõpu kuupäevast hoolimata laadast parimat tulu. Paraku võib laadaväljak küll olla rahvast pungil, bussid saabuvad lausa pealinnast, kuid rahakotid on kinni.

Laadaromantism on üks asi, aga reaalsus hoopis teine. Kauplejad kirjeldavad üha sama mustrit, kus rahvast on, ostjaid ei ole. Parimal juhul läheb kaubaks pirukas, võib-olla ka kaks, ja sedagi vaid paar eurot tükk. See ei toida ettevõtet ega maksa rendituld, rääkimata vaevast, mille alla käivad öised valvetoimikud, kohalesõit, varud, ladustamine ja päev otsa külmetamist lootuses, et ehk seekord läheb paremini. Samas oleks ekslik öelda, et Lindora laat ei oma väärtust. Laadamelu on teraapiline, seda eriti ajastul, mil ühiskondlik mure on muutunud püsivaks taustatooniks. Inimestel on vaja kohta, kus tunda end kogukonna osana, hingata sisse värsket ja tõelist hetke. Teisalt peab tunnistama, et kui kauplejad end päevi varem kohale veavad ja oma müügipaiga välja võitlevad, siis ilmselt ei lahku nad ka igasuguse tuluta. Vaevalt leidub palju ärimehi, kes on nõnda leplikud, et peavad laadapäevi aastast aastasse vaid kliendi möödajalutamise auks.

Siin peab igaüks tegema omad kalkulatsioonid, kas varajane ärkamine ja öine valve on aus hind mälestuse ja melu eest, mille kõrval sissetulek on kui kaheeurone pirukas – soe, kuid nälja kustutamiseks alati ei piisa.