ARVAMUS

Veebruari keskpaik on tänavu kujunenud erakordselt tihedaks pühadeajaks. 14. veebruari sõbrapäev, 17. veebruari vastlapäev ning peagi saabuv 24. veebruari vabariigi aastapäev on koondunud ühte lühikesse ajavahemikku viisil, mis paneb küsima: kui sageli see üldse juhtub? Ja kas see on pigem õnnistus või väsitav maraton?

14. veebruaril tähistatud sõbrapäev ehk Valentine’s Day langes tänavu laupäevale. See tähendas, et päev ei piirdunud kontorilauale poetatud šokolaaditahvliga, vaid muutus tõeliseks nädalavahetuse sündmuseks. Restoranid olid broneeringutest tulvil, spaad ja kinod nautisid tavapärasest suuremat huvi ning kaubanduskeskustes otsiti kingitusi ja maiustusi. Inimesed janunesid elamuste, pidulike õhtusöökide ja väikese sära järele keset talve.

Ent nädalavahetusel peetud sõbrapäev tõi peale päikese ka varjud, sest kui püha langeb tööpäevale, liiguvad lilled kolleegilt kolleegile, sõbralt sõbrale ning lillepoodide käive kasvab just tänu kontorikultuurile. Seekord jäi see laine tulemata. Töökaaslastele ju laupäeval lilli ei viida ning nii mõnigi lillemüüja pidi leppima tagasihoidlikuma päevaga, kui esialgu loodeti. Romantika koondus rohkem kodudesse ja õhtusöögilaudadesse.

Vaid kolm päeva hiljem saabus vastlapäev, mis on erinevalt sõbrapäevast liikuv püha, mille kuupäev sõltub kirikukalendrist. Tänavu 17. veebruaril kinkis talv meile selleks päevaks ideaalse lavakujunduse, sest lund jagus ning ilm oli selge ja kutsuv. Vastlad on oma olemuselt vanarahva püha, kus pikk liug pidi tooma pika lina ja hea saagi. Erinevalt sõbrapäeva kommertslikust hõngust viib vastlapäev inimesed õue, kelgumäele ja kogukonna keskele. Kui sageli juhtub, et vastlapäev satub ajale, mil lund on tõesti küllaga? Viimaste aastate heitlikud talved on selle pigem erandiks muutnud. Seda enam oli põhjust rõõmustada.

Nüüd seisab ukse ees 24. veebruar, Eesti Vabariigi aastapäev. See ei ole meelelahutuspüha, vaid riiklikult ja ajalooliselt kaalukas päev, mis meenutab 1918. aasta sündmusi. See on hetk, mil heisatakse lipud, peetakse kõnesid ja mõeldakse riigi, vabaduse ja vastutuse peale. Meeleolu muutub pidulikuks ja mõtlikuks, hoopis teistsuguseks kui romantilisel õhtusöögil või lustakal kelgumäel.

Ühest küljest võib nii tihe ajagraafik koormata rahakotti ja kalendrit. Teisest küljest pakub see võimalust kogeda peaaegu ühe nädala jooksul meie elu eri tahke: globaalset tarbimiskultuuri, rahvapärimust ja riiklikku eneseteadvust.

16. veebruaril algas taas tulude deklareerimine, see iga-aastane rahvuslik spordiala, kus kannatlikkus, ID-kaardi kehtivus ja serverite vastupidavus pannakse proovile. Eesti on uhke oma digiriigi maine üle, ning põhjusega. Me hääletame internetis, asutame ettevõtteid minutitega ja allkirjastame dokumente kodudiivanilt tõusmata. Ent niipea, kui saabub eelmise aasta tulude deklaratsiooni esitamine, meenub, et ka kõige digitaalsemal ühiskonnal on oma tipptunnid.

Maksu- ja tolliamet kutsus inimesi üles e-teenindust kasutama, mis on iseenesest mõistlik ja tervitatav. Samas tuli juba ööl vastu 16. veebruari vabandus, et süsteem on ülekoormatud, palume kannatust. See on peaaegu liigutav traditsioon, nagu esimene lumi, mis igal aastal ootamatult teehooldajaid üllatab. Ka tulude deklareerimine saabub täiesti etteaimamatult.

Muidugi on ametil õigus, et tagasimakse kiirus ei sõltu sellest, kas deklaratsioon esitada esimesel minutil või kolmandal nädalal. Tõsi, esitamata deklaratsiooni eest küll väljamakseid teha ei saa, kuid kokkuvõttes on see teadmine ratsionaalne, loogiline ja faktipõhine. Paraku ei ole inimene alati ratsionaalne. Kui kusagil jagatakse raha, isegi kui see on meie endi enam makstud tulumaks, käivitub meis ürgne instinkt olla järjekorras esimene. Digijärjekorras, aga siiski järjekorras.

Siin peitubki olukorra peen iroonia. Amet manitseb rahulikult, et pole vaja tormata, samal ajal kui kümned tuhanded kodanikud klõpsavad värskendamise nuppu, nagu oleks tegemist kontserdipiletite eelmüügiga. Serverid ägavad, kasutajad pahandavad, sotsiaalmeedia kihab. Ja ometi teame kõik, et kahe nädala pärast on süsteem tühi, vaikne ja eeskujulikult toimiv. Siis pole enam kiiret, sest emotsioon on lahtunud.

Digiriigi küpsus ei seisne ainult tehnilises võimekuses, vaid ka kasutajate harjumustes. Kui me tõepoolest usume, et tagasimakse ei sõltu esitamise sekundist, võiksime seda ka käitumisega kinnitada. Võib-olla ongi see meie järgmine arenguetapp, õppida usaldama protsessi sama palju kui tehnoloogiat.

Seni aga kordub igal veebruaril tuttav muster. Digiriik töötab, lihtsalt mitte alati täpselt sel hetkel, kui meie seda kõige kärsitumalt soovime.