Siim Kallase surmale järgnes Eestis midagi, mis tänapäeval enam eriti ei üllata. Oli neid, kes jätsid endast maha siira ja väärika mälestuse. Oli neid, kes meenutasid tema pikka riigiteed, tema rolli Eesti iseseisvuse taastamise ja ülesehitamise aastatel ning Euroopa poliitikas. Ja oli neid, kes kasutasid surmateadet võimalusena öelda kadunukese kohta kõik, mida nad tema eluajal öelda ei jõudnud ning natuke pealegi. See võib olla meie aja üks kummalisemaid muudatusi.

Surmast teatamine, mis kunagi jõudis aupaklikult ajalehe musta raamiga veergu või koguduse teadetetahvlile, jõuab nüüd Facebooki postitusena otse inimeste telefonidesse. Oli aegu, mil teade kellegi hukkumisest oli nõnda diskreetne ja püha, et seda ei soovitud teatada isegi telefonitsi, rääkimata sotsiaalmeedia seinast. Oleme sisenenud aega, mil mõne minutiga on surnud inimene jälle avalikus ruumis. Tema foto, elulugu, saavutused, ebaõnnestumised ja poliitilised patud on korraga kõigi käsutuses ja kommentaariumisse saab igaüks lisada oma peatüki. Vanasti oli surmal vähemalt üks väga praktiline omadus – see pani inimesed hetkeks vaikima. Mitte tingimata sellepärast, et surnu oleks olnud hea inimene. Mitte isegi sellepärast, et kõik oleksid temast lugu pidanud. Lihtsalt sellepärast, et inimene oli surnud. Vaidlus võis oodata. Nüüd ei pruugi oodata miski. Riik kuulutas 29. augusti Siim Kallase ärasaatmise puhul üleriigiliseks leinapäevaks ja langetab lipud leinalippudeks. See on väga vana komme, väga vana žest. Teisalt võib sama riigi kodanik mõni minut hiljem sotsiaalmeedia kommentaariumis või oma sealsel seinal öelda, mida ta asjast päriselt arvab või ei arva. On täiesti mõistetav, et Kallase suhtes ei olnud kõigil ainult häid tundeid. Aga võib-olla võiks siiski lõppeda mõneks hetkeks vajadus inimene maatasa teha.

Sotsiaalmeedia on toonud meile omamoodi uue võrdsuse, kuhu mahuvad kõik. Isegi surmale ei anta enam viimast sõna. Võib-olla ongi austus surnu vastu vananenud nähtus just nagu surmast teatamine mõnel rohkem aupaklikul ja teistsugusemal moel kui lihtsalt kärgatada sotsiaalmeedia seinal sekka sellele, mida keegi hommikusöögiks sõi või millises treeningklubis treenis. Võib-olla ei pea me enam kedagi austama ainult sellepärast, et ta on surnud. Või siiski peaksime?